Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

27. juuni 2024(*)

Sisukord

I. Õiguslik raamistik

A. Määrus (EÜ) nr 1/2003

B. Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevad 2004. aasta suunised

C. Suunised [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta tehnosiirde kokkulepete suhtes

II. Vaidluse taust

A. Perindopriil

B. Perindopriiliga seotud vaidlused

1. Euroopa Patendiameti otsused

2. Liikmesriikide kohtute otsused

C. Perindopriili puudutavate vaidluste lahendamise kompromisskokkulepped

1. Niche’i ja Matrixi kokkulepped

2. Teva kokkulepe

3. Krka kokkulepped

4. Lupini kokkulepe

III. Vaidlusalune otsus

IV. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

V. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

VI. Apellatsioonkaebus

A. Sissejuhatavad märkused vastuvõetavuse kohta

B. Esimene ja teine väide, mis puudutavad eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu ja potentsiaalse konkurentsi mõiste hindamise kriteeriume

1. Vastuvõetavus

2. Sisulised küsimused

a) Sissejuhatavad märkused

b) Potentsiaalset konkurentsi puudutavad kriteeriumid (teine väide)

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

c) Eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimise kriteeriumid (esimene väide)

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

C. Kolmas ja kuues väide, mis puudutavad Niche’i ja Matrixi kokkuleppeid

1. Kolmas väide

a) Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

b) Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

2. Kuues väide, mis puudutab Niche’i ja Matrixi kokkulepete kvalifitseerimist erinevateks rikkumisteks

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

D. Neljas väide, mis puudutab Teva kokkulepet

1. Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

a) Teva kokkuleppe eesmärgid

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

b) Teva kokkuleppe ebamäärased tagajärjed

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

c) Teva kokkuleppe tingimuste kahjulikkus

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

d) Vastupidine makse

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

E. Viies väide, mis puudutab Lupini kokkulepet

1. Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

a) Vastupidine makse

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

b) Lupini kokkuleppe tingimuste kahjulikkus

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

c) Lupini kokkuleppe kohaldamisala

1) Poolte argumendid

2) Euroopa Kohtu hinnang

3. Kolmas väiteosa, mis puudutab rikkumise lõppkuupäeva

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

F. Seitsmes väide, mis puudutab trahve

1. Esimene osa, mis puudutab süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte rikkumist

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Teine väiteosa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

G. Järeldus apellatsioonkaebuse kohta

VII. Üldkohtule esitatud hagi

Kohtukulud

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Farmaatsiatooted – Perindopriili turg – ELTL artikkel 101 – Keelatud kokkulepped – Potentsiaalne konkurents – Eesmärgilt konkurentsipiirang – Perindopriili geneeriliste versioonide turule sisenemise edasilükkamise strateegia – Patendivaidluste lahendamise kompromisskokkulepe – Rikkumise kestus – Mõiste „üks rikkumine” – Trahvi tühistamine või vähendamine

Kohtuasjas C‑201/19 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 28. veebruaril 2019 esitatud apellatsioonkaebus,

Servier SAS, asukoht Suresnes (Prantsusmaa),

Servier Laboratories Ltd, asukoht Stoke Poges (Ühendkuningriik),

Les Laboratoires Servier SAS, asukoht Suresnes,

esindajad: avocats O. de Juvigny, J. Jourdan, T. Reymond, A. Robert, advocaat J. Killick ja solicitor M. I. F. Utges Manley,

apellandid,

teised menetlusosalised:

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, B. Mongin, ja C. Vollrath; hiljem F. Castilla Contreras, F. Castillo de la Torre, B. Mongin, J. Norris ja C. Vollrath; lõpuks F. Castilla Contreras, F. Castillo de la Torre, J. Norris ja C. Vollrath,

kostja esimeses kohtuastmes,

keda toetab:

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindajad: D. Guðmundsdóttir, keda abistas J. Holmes, KC; hiljem L. Baxter, F. Shibli, D. Guðmundsdóttir ja J. Simpson, keda abistasid J. Holmes, KC, ja barrister P. Woolfe; lõpuks S. Fuller, keda abistasid J. Holmes, KC, ja barrister P. Woolfe,

menetlusse astuja apellatsiooniastmes,

European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA), asukoht Genf (Šveits), esindaja: avocate F. Carlin,

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president A. Arabadjiev (ettekandja), Euroopa Kohtu president K. Lenaerts esimese koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud P. G. Xuereb, A. Kumin ja I. Ziemele,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: ametnikud M. Longar ja R. Şereş,

arvestades kirjalikku menetlust ning 20. ja 21. oktoobri 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. juuli 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Servier SAS, Servier Laboratories Ltd ja Les Laboratoires Servier SAS paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada osaliselt Euroopa Liidu Üldkohtu 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Servier jt vs. komisjon (T‑691/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:922), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata nende hagi nõudega tühistada komisjoni 9. juuli 2014. aasta otsus C(2014) 4955 (final) [ELTL] artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetluse kohta (juhtum AT/39612 – Perindopril (Servier)) (edaspidi „vaidlusalune otsus“) neid puudutavas osas ja teise võimalusena vähendada neile selle otsusega määratud trahvi summat.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Määrus (EÜ) nr 1/2003

2        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 2 „Tõendamiskohustus“ on sätestatud:

„Kõigi [ELTL] artiklite [101] ja [102] kohaldamisega seotud siseriiklike või ühenduse menetluste puhul lasub [ELTL] artikli [101] lõike 1 või artikli [102] rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta. [ELTL] artikli [103] lõikest 3 tulenevat eelist taotleval ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel lasub kohustus tõendada, et kõnealuse lõike tingimused on täidetud.“

B.      Tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevad 2004. aasta suunised

3        Euroopa Komisjoni 27. aprilli 2004. aasta suuniste [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta tehnosiirde kokkulepete suhtes (ELT 2004, C 101, lk 2; edaspidi „tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevad 2004. aasta suunised“) punkt 209 on sõnastatud järgmiselt:

„Vahendus- ja nõudmiste esitamisest loobumise kokkulepete kontekstis ei peeta mittevaidlustamise klausleid üldiselt [ELTL artikli 101 lõike 1] kohaldamisalasse kuuluvateks. Selliste lepingute puhul on olemuslik, et osapooled lepivad kokku mitte vaidlustada tagantjärele lepinguga kaetud intellektuaalomandiõigusi. On ju lepingu eesmärk olemasolevate lahkarvamuste lahendamine ja/või tulevaste vältimine.“

C.      Suunised [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta tehnosiirde kokkulepete suhtes

4        Suuniste [ELTL] artikli 101 kohaldatavuse kohta tehnosiirde kokkulepete suhtes (ELT 2014, C 89, lk 3) punktides 242 ja 243 on sätestatud:

„Mittevaidlustamisklauslid vahenduskokkulepetes

242.      Vahenduskokkulepete kontekstis ei peeta mittevaidlustamise klausleid üldiselt [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvateks. Selliste lepingute puhul on olemuslik, et osapooled lepivad kokku mitte vaidlustada tagantjärele lepinguga kaetud intellektuaalomandiõigusi, mille üle vaieldi. On ju lepingu eesmärk olemasolevate lahkarvamuste lahendamine ja/või tulevaste vältimine.

243.      Vahenduskokkulepete mittevaidlustamisklauslid võivad aga teatavatel tingimustel olla konkurentsivastased ning kuuluda [ELTL] artikli 101 lõike 1 kohaldamisalasse. Intellektuaalomandiõiguse vaidlustamise vabaduse piirang ei kuulu intellektuaalomandiõiguse konkreetse sisu hulka ja võib piirata konkurentsi. Näiteks kui intellektuaalomandiõigus anti ebaõige või eksitava teabe andmise järel, võib mittevaidlustamisklausel rikkuda artikli 101 lõiget 1 […]. Selliste klauslite analüüs võib olla vajalik ka siis, kui litsentsiandja lisaks tehnoloogiaõiguste litsentsimisele rahaliselt või muul viisil põhjustab selle, et litsentsisaaja nõustub mitte vaidlustama tehnoloogiaõiguste kehtivust või kui tehnoloogiaõigused on litsentsisaaja toodangu oluline sisend […].“

II.    Vaidluse taust

5        Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–73 põhjal võib vaidluse tausta kokku võtta järgmiselt.

A.      Perindopriil

6        Servier SAS on farmaatsiakontserni Servier emaettevõtja; kontserni kuuluvad Les Laboratoires Servier SAS ja Servier Laboratories Ltd (edaspidi eraldi või koos „Servier“). Äriühing Les Laboratoires Servier on spetsialiseerunud originaalravimite arendamisele, tema tütarettevõtja Biogaran SAS tegutseb geneeriliste ravimite valdkonnas.

7        Servier arendas välja perindopriili, mis on peamiselt mõeldud hüpertensiooni ja südamepuudulikkuse raviks. See ravim kuulub angiotensiini muundava ensüümi inhibiitorite klassi. Perindopriili farmatseutiline toimeaine esineb soola kujul. Algul kasutati soolana erbumiini.

8        Servier’ kontserni üks äriühing esitas perindopriili toimeainet puudutava patendiga EP0049658 seotud patenditaotluse Euroopa Patendiametile 29. septembril 1981. Selle patendi kehtivus pidi lõppema 29. septembril 2001, ent mitmes liikmesriigis, sealhulgas Ühendkuningriigis, pikendati patendikaitset kuni 22. juunini 2003. Prantsusmaal pikendati nimetatud patendi kaitset kuni 22. märtsini 2005 ning Itaalias kuni 13. veebruarini 2009.

9        Servier esitas 16. septembril 1988 Euroopa Patendiametile mitu perindopriili toimeaine tootmisprotsessiga seotud patenditaotlust, mille kehtivus lõppes 16. septembril 2008, nimelt patendid EP0308339 (edaspidi „patent 339“), EP0308340 (edaspidi „patent 340“), EP0308341 (edaspidi „patent 341“) ja EP0309324.

10      Servier esitas 6. juulil 2001 Euroopa Patendiametile perindopriili erbumiini alfa-kristallilise kuju ja selle valmistamisprotsessi kohta patenditaotluse patendile EP1296947 (edaspidi „patent 947“), mille Euroopa Patendiamet väljastas 4. veebruaril 2004.

11      Servier esitas 6. juulil 2001 ka riigisisesed patenditaotlused mitmes liidu liikmesriigis enne seda, kui need riigid ühinesid 5. oktoobril 1973 Münchenis allkirjastatud ja 7. oktoobril 1977 jõustunud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooniga. Näiteks esitas Servier patendile 947 vastavad patenditaotlused Bulgaarias (BG 107 532), Tšehhi Vabariigis (PV2003-357), Eestis (P200300001), Ungaris (HU225340), Poolas (P348492) ja Slovakkias (PP0149-2003). Patent anti välja Bulgaarias 16. mail 2006, Ungaris 17. augustil 2006, Tšehhi Vabariigis 23. jaanuaril 2007, Slovakkias 23. aprillil 2007 ja Poolas 24. märtsil 2010.

B.      Perindopriiliga seotud vaidlused

12      Aastatel 2003–2009 toimus mitu vaidlust Servier’ ja tootjate vahel, kes valmistasid ette turustama perindopriili geneerilist versiooni.

1.      Euroopa Patendiameti otsused

13      2004. aastal esitasid kümme geneeriliste ravimite tootjat – sealhulgas Niche Generics Ltd (edaspidi „Niche“), KRKA, tovarna zdravil, d.d. (edaspidi „Krka“), Lupin Ltd ja hiljem Teva Pharmaceuticals Ltd-ga (kes on geneeriliste ravimite tootmisele spetsialiseerunud Teva kontserni emaettevõtja) ühinenud Ivax Europe’i tütarettevõtja Norton Healthcare Ltd – Euroopa Patendiametile patendi 947 peale vastulause, tuginedes uudsuse ja leiutustegevuse puudumisele ning leiutise kirjelduse ebapiisavusele.

14      27. juulil 2006 kinnitas Euroopa Patendiameti vastulausete osakond patendi 947 kehtivust (edaspidi „Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsus“). See otsus vaidlustati Euroopa Patendiameti tehnilises apellatsioonikojas. Pärast kompromisskokkuleppe sõlmimist Servier’ga loobus Niche 9. veebruaril 2005 vastulausemenetlusest ning Krka ja Lupin loobusid Euroopa Patendiameti tehnilise apellatsioonikoja menetlusest vastavalt 11. jaanuaril ja 5. veebruaril 2007.

15      Euroopa Patendiameti tehniline apellatsioonikoda tühistas 6. mai 2009. aasta otsusega Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse ja patendi 947. Servier’ taotlus tehnilise apellatsioonikoja selle otsuse uuesti läbi vaatamiseks jäeti 19. märtsil 2010 rahuldamata.

2.      Liikmesriikide kohtute otsused

16      Geneeriliste ravimite tootjad vaidlustasid patendi 947 kehtivuse ka mõne liikmesriigi kohtus ning Servier esitas nende tootjate vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagid ja esialgse õiguskaitse taotlused. Enamik neist menetlustest lõppes siiski enne lõpliku otsuse tegemist patendi 947 kehtivuse kohta, kuna Servier’ sõlmis aastatel 2005–2007 kompromisskokkuleppe Niche’i, Matrix Laboratories Ltd (edaspidi „Matrix“), Teva, Krka ja Lupiniga.

17      Ühendkuningriigis päädis ainus Servier’ ja Apotex Inc-i vaheline vaidlus kohtus patendi 947 tühistamisega. Nimelt esitas Servier 1. augustil 2006 High Court of Justice’i (England & Wales) Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium) Ühendkuningriik) patendist 947 tulenevate õiguste rikkumise hagi Apotexi vastu, kes oli alustanud perindopriili geneerilise versiooni turustamist Ühendkuningriigi turul. Servier saavutas 8. augustil 2006 esialgne õiguskaitse kohaldamise Apotexi suhtes. Apotexi vastuhagi alusel lõpetati 6. juulil 2007 esialgse õiguskaitse kohaldamine ja patent 947 tühistati, võimaldades sel ettevõtjal Ühendkuningriigis perindopriili geneerilist versiooni turustada. 9. mail 2008 jättis apellatsiooniaste patendi 947 tühistamise kohta tehtud otsuse jõusse.

18      Madalmaades esitas Apotexi tütarettevõtja Katwijk Farma BV 13. novembril 2007 selle liikmesriigi kohtule taotluse tunnistada patent 947 kehtetuks. Servier esitas sellele kohtule esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, mis jäeti 30. jaanuaril 2008 rahuldamata. Ühe Teva tütarettevõtja, Pharmachemie BV poolt 15. augustil 2007 algatatud menetluses tunnistas liikmesriigi kohus oma 11. juuni 2008. aasta otsusega Madalmaade osas patendi 947 kehtetuks. Pärast seda otsust loobusid Servier ja Katwijk Farma oma nõudest.

C.      Perindopriili puudutavate vaidluste lahendamise kompromisskokkulepped

1.      Niche’i kokkulepe ja Matrixi kokkulepe

19      Niche on geneeriliste ravimite tootmisele spetsialiseerunud India õiguse alusel asutatud äriühingu Unichem Laboratories Ltd (edaspidi „Unichem“) tütarettevõtja. Äriühingud, kelle õigusjärglased on Niche ja Matrix, sõlmisid 26. märtsil 2001 perindopriili geneerilise versiooni arendamise koostöölepingu. Selle kokkuleppe kohaselt vastutas äriühing, kelle õigusjärglane Matrix oli, selle ravimi toimeaine tootmise eest ning kokkuleppe teine pool vastutas nimetatud ravimi müügilubade saamise ja turustamise eest.

20      Servier esitas 25. juunil 2004 High Court of Justice’i (England & Wales) Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) Niche’i vastu patentidest 339, 340 ja 341 tulenevate õiguste rikkumise hagi; Niche esitas vastuhagi, milles taotles patendi 947 tühistamist. Matrix andis selles menetluses ütlusi. Kohtuistung selles menetluses oli määratud 7. ja 8. veebruarile 2005.

21      Servier sõlmis 8. veebruaril 2005 kaks kompromisskokkulepet, et lahendada need vaidlused ning patendiga 947 seotud menetlused Euroopa Patendiametis; esimese Niche’i ja Unichemiga (edaspidi „Niche’i kokkulepe“) ja teise Matrixiga (edaspidi „Matrixi kokkulepe“).

22      Kõik need kokkulepped sisaldasid esiteks nn turustamiskeeldu, millega need ettevõtjad kohustusid kuni asjaomaste Servier’ perindopriili puudutavate patentide kehtivuse lõppemiseni hoiduma perindopriili mis tahes geneerilise vormi tootmisest, tarnimisest või turustamisest, mida Servier loeb nendest patentidest tulenevate õiguste rikkumiseks, ning teiseks nn vaidlustamiskeeldu, millega need ettevõtjad kohustusid hoiduma ja loobuma kõikidest hagidest, mille eesmärk on vaidlustada nende patentide kehtivust või lasta tuvastada, et patendist tulenevaid õigusi ei ole rikutud.

23      Vastutasuks võttis Servier kohustuse esiteks mitte esitada nende ettevõtjate vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagisid ja teiseks hüvitada nende ettevõtjate kulud, mis võivad tekkida Servier’ patentidega kaitstud meetoditel toodetud perindopriili ühe versiooni arendusprogrammi lõpetamisega. See hüvitis pidi makstama kahe maksega, millest esimene tehti Niche’ile ning teine Matrixile, kumbki summas 11,8 miljonit naelsterlingit (GBP). Need lepingud hõlmasid muu hulgas kõiki Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmesriike, kus patendid 339, 340, 341 ja 947 kehtisid.

24      Samuti 8. veebruaril 2005 sõlmitud kolmanda kokkuleppe kohaselt võttis Niche kohustuse anda Biogaranile üle kolme muu ravimi kui perindopriili müügilubade toimikud ja Prantsusmaal ühe selle ravimi kohta saadud müügiluba (edaspidi „Biogarani kokkulepe“). Vastutasuks pidi Biogaran maksma Niche’ile 2,5 miljonit naelsterlingit, mis ei kuulunud tagastamisele isegi juhul, kui Biogaran müügilubasid ei saa.

2.      Teva kokkulepe

25      Ivax esitas 9. augustil 2005 High Court of Justice’i (England & Wales) Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) hagi patendi 947 tühistamiseks. See menetlus peatati, et oodata ära otsus, millega lõpetatakse nimetatud patendi tühistamise menetlus Euroopa Patendiametis.

26      Servier ja Teva UK Limited sõlmisid 13. juunil 2006 üksnes Ühendkuningriiki hõlmava kompromisskokkuleppe (edaspidi „Teva kokkulepe“). Kokkulepe, mis hõlmas ainult Ühendkuningriiki, kehtis kolm aastat ja seda oli võimalik pikendada veel kaheks aastaks. Nimetatud kokkuleppe kohaselt võttis Teva kohustuse hankida Ühendkuningriigis turustamiseks mõeldud perindopriili üksnes Servier’lt. Lisaks sellele ainuõigusliku varustamise tingimusele sisaldas see kokkulepe ka Servier’le kuuluvate patentide 339, 340, 341 ja 947 vaidlustamiskeeldu ning turustamiskeeldu, mille kohaldamisala oli Ühendkuningriigi territoorium. Viimati nimetatud tingimuse kohaselt ei võinud Teva toota või turustada selles endises liikmesriigis perindopriili mis tahes geneerilist vormi, mis Servier’ arvates rikkus tema patentidest tulenevaid õigusi. Vastutasuna maksis Servier Krkale 5 miljonit naelsterlingit.

27      Teva kokkulepe sisaldas ka kindlasummalise hüvitise tingimust. See tingimus nägi ette, et kui Servier ei tarni Tevale perindopriili alates 1. augustist 2006, pidi ta maksma Tevale kindlasummalist hüvitist 500 000 naelsterlingit kuus, kusjuures Teval ei ole mingit õigust esitada hagi Servier’ vastu ega õigust Teva kokkulepet lõpetada.

28      Kuna Servier ei olnud vastavalt Teva kokkuleppele 1. augustil 2006 Tevale perindopriili tarninud, maksis ta Tevale kindlasummalist hüvitist 5,5 miljonit naelsterlingit, mille järel oli Teva kokkuleppe alusel tehtud maksete kogusummaks 10,5 miljonit naelsterlingit.

29      Servier ja Teva sõlmisid 23. veebruaril 2007 Teva kokkuleppe lisa. Selles lisas kinnitati ainuõiguslikku varustamise tingimust ning nähti ette, et Teva võib hakata Servier’ perindopriili turustama kas viimase määratud kuupäeval või patendi 947 tühistamise või kehtivuse lõppemise kuupäeval või kuupäeval, millest alates Apotex hakkab Ühendkuningriigis perindopriili geneerilist versiooni turustama.

3.      Krka kokkulepped

30      Patentidest 340 ja 947 tulenevate õiguste rikkumise hagide raames määras High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) 3. oktoobril 2006 Krka suhtes esialgse õiguskaitse ning jättis rahuldamata lühimenetluse otsuse tegemise taotluse, millega Krka oli vastuhagi korras vaidlustanud patendi 947 kehtivuse.

31      Pärast seda otsust ja Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust sõlmisid Servier ja Krka kolm kokkulepet (edaspidi „Krka kokkulepped“). 27. oktoobril 2006 sõlmisid nad patente 340 ja 947 puudutavate vaidluste lahendamise kompromisskokkuleppe ja litsentsilepingu ning 5. jaanuaril 2007 üleandmis- ja litsentsilepingu.

32      Selle kompromisskokkuleppega loobus Servier Krka vastu pooleli olevatest hagidest, mis puudutasid nendest patentidest tulenevate õiguste rikkumist, ning Krka loobus nende patentide kehtivuse vaidlustamisest kogu maailmas ja patendist 947 tulenevaid õigusi rikkuva perindopriili geneerilise versiooni turustamisest.

33      Servier andis litsentsilepinguga Krkale patendist 947 tulenevate õigustega seotud tühistamatu ainulitsentsi Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Ungaris, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias. Vastutasuks pidi Krka maksma Servier’le 3% nende toodete netomüügitulust kogu sellel territooriumil.

34      Üleandmis- ja litsentsilepingu alusel andis Krka Servier’le üle kaks patenditaotlust perindopriili kohta. Vastutasuna üleandmise eest maksis Servier Krkale 30 miljonit eurot.

4.      Lupini kokkulepe

35      Lupin esitas 18. oktoobril 2006 High Court of Justice’i (England & Wales) Chancery Divisionile (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)) hagi nõuetega tühistada patent 947 ning tuvastada, et perindopriili geneeriline versioon, mida ta Ühendkuningriigis turustama kavatses hakata, ei riku sellest patendist tulenevaid õigusi.

36      Servier ja Lupin sõlmisid 30. jaanuaril 2007 kompromisskokkuleppe, millega lõpetasid selle vaidluse ja omavahelise menetluse patendi 947 kohta Euroopa Patendiametis (edaspidi „Lupini kokkulepe“).

37      See kokkulepe sisaldas nn vaidlustamiskeeldu, millega Lupin kohustus perindopriiliga seotud Servier’ patente mitte kahtluse alla seadma. Samuti sisaldas see nn turustamiskeeldu. Viimati nimetatud tingimuse kohaselt võttis Lupin kohustuse, et ta ei müü „erbumiinperindopriili [geneerilist versiooni] […] ja selle mis tahes soola“. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 nähtub, et „Lupinil oli siiski lubatud Servier’ poolt tarnitavaid tooteid või enda perindopriili turustada neis riikides, kus perindopriili geneeriline versioon oli Servier’ loal turul, või juhul, kui Servier’ kõigi asjasse puutuvate patentide kehtivus lõpeb, või riikides, kus kolmandad isikud on perindopriili geneerilise versiooni turule viinud ja kus Servier ei ole esitanud ühtki esialgse õiguskaitse taotlust selle müügi keelamiseks“. Vaidlustamis- ja turustamiskeeld olid kohaldatavad kõigi EMP liikmesriikide territooriumil.

38      Lupini kokkulepe sisaldas ka üleandmis- ja litsentsitingimust, mille kohaselt andis Lupin Servier’le intellektuaalomandi õigused, mida hõlmasid kolm perindopriili valmistamise protsessi hõlmavat patenditaotlust, mille kohta kohustus Servier omakorda andma Lupinile litsentsi. Vastutasuna üleandmise eest maksis Servier Lupinile 40 miljonit eurot.

39      Lõpuks nägi Lupini kokkulepe ette, et Servier ja Lupin kasutavad „kõiki mõistlikke vahendeid“, et sõlmida tarnekokkulepe, millega Servier tarnib Lupinile perindopriili.

III. Vaidlusalune otsus

40      Komisjon võttis 9. juulil 2014 vastu vaidlusaluse otsuse. Komisjon leidis esiteks, et Niche’i, Matrixi, Teva, Krka ja Lupini kokkulepe kujutasid endast oma eesmärgi ja tagajärje tõttu konkurentsipiiranguid. Seetõttu kvalifitseeris ta need kokkulepped ELTL artikli 101 rikkumiseks. Teiseks leidis komisjon, et nende kokkulepete sõlmimise näol koosmõjus muu tegevusega, nagu perindopriili toimeaine tootmiseks vajaliku tehnoloogia omandamine Servier’ poolt, oli tegemist Servier’ strateegiaga, mille eesmärk oli lükata edasi geneerilisi versioone tootvate äriühingute sisenemist selle ravimi turule, kus Servier’l oli turgu valitsev seisund. Komisjon leidis, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine kujutab endast ELTL artikli 102 rikkumist.

41      Selle otsuse artiklites 1–5 tuvastas komisjon, et Servier rikkus ELTL artiklit 101, osaledes Niche’i, Matrixi, Teva, Krka ja Lupini kokkuleppes. Täpsemalt rõhutas komisjon selle otsuse artiklites 1 ja 2, et Niche’i kokkulepe ja Matrixi kokkulepe kujutasid kumbki endast ühte ja vältavat rikkumist, mis hõlmas kõiki riike, mis olid asjaolude asetleidmise ajal Euroopa Liidu liikmed, välja arvatud Itaalia ja Horvaatia; et rikkumine algas 8. veebruaril 2005, välja arvatud Lätis, kus see algas 1. juulil 2005, Bulgaarias ja Rumeenias, kus see algas 1. jaanuaril 2007, ja Maltal, kus see algas 1. märtsil 2007; ja et rikkumine lõppes 15. septembril 2008, välja arvatud Ühendkuningriigis, kus see lõppes 6. juulil 2007, ja Madalmaades, kus see lõppes 12. detsembril 2007.

42      Vaidlusaluse otsuse artiklis 3 tuvastas komisjon, et Teva kokkulepe kujutas endast Ühendkuningriiki hõlmavat rikkumist, mis algas 13. juunil 2006 ja lõppes 6. juulil 2007.

43      Vaidlusaluse otsuse artiklis 5 tuvastas komisjon, et Lupini kokkulepe kujutas endast rikkumist, mis hõlmas kõiki riike, kes olid sel ajal liidu liikmed, välja arvatud Horvaatia. Komisjon märkis, et rikkumine algas 30. jaanuaril 2007, välja arvatud Malta puhul, kus see algas 1. märtsil 2007, ja Itaalia puhul, kus see algas 13. veebruaril 2009; et see rikkumine lõppes 6. mail 2009, välja arvatud Ühendkuningriigis, kus see lõppes 6. juulil 2007, Madalmaades, kus see lõppes 12. detsembril 2007, ja Prantsusmaal, kus see lõppes 16. septembril 2008.

44      Vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõigetes 1–5 määras komisjon Servier’le ELTL artikli 101 rikkumiste eest määratud trahvide kogusummaks 289 727 200 eurot, millest 131 532 600 eurot Niche’i kokkuleppes osalemise eest, 79 121 700 eurot Matrixi kokkuleppes osalemise eest, 4 309 000 eurot Teva kokkuleppes osalemise eest, 37 661 800 eurot Krka kokkulepetes osalemise eest ja 37 102 100 eurot Lupini kokkuleppes osalemise eest.

IV.    Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

45      Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. septembril 2014, esitas Servier hagi esimese võimalusena vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ja teise võimalusena talle selle otsusega määratud trahvisumma vähendamiseks.

46      Euroopa Ravimitootjate Organisatsioonide Liit (European Federation of Pharmaceutical Industries and Associations (EFPIA)) taotles 2. veebruaril 2015 esitatud dokumendiga luba Servier’ nõuete toetuseks menetlusse astuda. Üldkohtu teise koja president rahuldas selle taotluse 14. oktoobri 2015. aasta kohtumäärusega.

47      Esimeses kohtuastmes esitatud hagis esitas Servier vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks 17 väidet.

48      ELTL artikli 101 rikkumiste osas nõustus Üldkohus väidetega, mis olid esitatud järelduse vastu, et Krka kokkulepetest tuleneb rikkumine. Ta lükkas tagasi väited, mis puudutasid Niche’i, Matrixi, Teva ja Lupini kokkuleppe (edaspidi „vaidlusalused kokkulepped“) rikkuvat laadi. Ta jättis rahuldamata Servier’ teise võimalusena esitatud nõuded tühistada talle Niche’i, Teva ja Lupini kokkuleppes osalemise eest määratud trahvid või vähendada neid. Seevastu vähendas ta Servier’le Matrixi kokkuleppes osalemise eest määratud trahvi summat 55 385 190 euroni.

V.      Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

49      Hageja esitas käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2019.

50      Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik esitas Euroopa Kohtu kantseleisse 22. mail 2019 saabunud dokumendiga avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu president rahuldas selle taotluse 16. juuni 2019. aasta otsusega.

51      Euroopa Kohus palus pooltel esitada 4. oktoobriks 2021 oma kirjalikud seisukohad 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52) kohta, 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Lundbeck vs. komisjon (C‑591/16 P, EU:C:2021:243) kohta, 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon (C‑586/16 P, EU:C:2021:241) kohta, 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Generics (UK) vs. komisjon (C‑588/16 P, EU:C:2021:242) kohta, 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Arrow Group ja Arrow Generics vs. komisjon (C‑601/16 P, EU:C:2021:244) kohta ja 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsuse Xellia Pharmaceuticals ja Alpharma vs. komisjon (C‑611/16 P, EU:C:2021:245) kohta. Komisjon ja Ühendkuningriik täitsid selle nõude ettenähtud tähtajal.

52      Servier palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–        esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 6;

–        tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt b, artikli 2 punkt b, artikli 3 punkt b ja artikli 5 punkt b ning sellest tulenevalt artikli 7 lõike 1 punkt b, artikli 7 lõike 2 punkt b, artikli 7 lõike 3 punkt b ja artikli 7 lõike 5 punkt b või vastasel juhul saata kohtuasi vaidlusaluste kokkulepete tagajärgede osas uue otsuse tegemiseks tagasi Üldkohtusse;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5 osas, milles on jäetud muutmata komisjoni seisukohad, mis puudutavad rikkumise esinemist ning kumulatiivseid trahve Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe puhul, ning sellest tulenevalt tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt b, artikli 2 punkt b, artikli 7 lõike 1 punkt b ja artikli 7 lõike 2 punkt b;

–        kolmanda võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4 ja 5 ning vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõike 1 punkt b, artikli 7 lõike 2 punkt b, artikli 7 lõike 3 punkt b ja artikli 7 lõike 5 punkt b, arvestades väidet, et trahvisumma kindlaksmääramisel on rikutud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 5 ning vaidlusaluse otsuse artikli 5 punkt b ja artikli 7 lõike 5 punkt b, lähtudes väitest, mis puudutab väidetava rikkumise kestust ning Servier’ ja Lupini vahel sõlmitud kokkuleppega seotud trahvisumma suuruse arvutamist, ning sellest tulenevalt määrata täielikku pädevust teostades kindlaks trahvisumma, ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

53      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–        mõista nii Üldkohtus kui ka Euroopa Kohtus kantud kulud välja apellantidelt.

54      EFPIA palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktid 4–6;

–        tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 1 punkt b, artikli 2 punkt b, artikli 3 punkt b ja artikli 5 punkt b ning sellest tulenevalt artikli 7 lõike 1 punkt b, artikli 7 lõike 2 punkt b, artikli 7 lõike 3 punkt b ja artikli 7 lõike 5 punkt b, või saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, ja

–        mõista nii apellatsioonimenetluse kui ka esimese astme menetluse kohtukulud välja komisjonilt.

55      Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul rahuldada komisjoni nõuded.

VI.    Apellatsioonkaebus

56      Oma nõude põhjenduseks esitab apellant seitse väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnorme seoses eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõistega ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Teise väite kohaselt on rikutud õigusnorme seoses potentsiaalse konkurentsiga, mida geneeriliste ravimite tootjad Servier’le pakuvad. Kolmas kuni viies väide puudutavad vastavalt Üldkohtu järeldusi seoses Niche’i, Matrixi, Teva ja Lupini kokkuleppega. Teise võimalusena viitab Servier oma kuuendas väites õigusnormi rikkumisele seoses Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe kvalifitseerimisega eri rikkumisteks. Kolmanda võimalusena väidab Servier oma seitsmendas väites, et seoses talle ELTL artikli 101 alusel määratud trahvidega on rikutud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet.

A.      Sissejuhatavad märkused vastuvõetavuse kohta

57      Kuivõrd komisjon vaidlustab apellatsioonkaebuse raames esitatud teatud väidete ja argumentide vastuvõetavuse, heites Servier’le ette eelkõige seda, et ta ei ole kindlaks teinud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mida nendega silmas peetakse; sõnastas üldisi väiteid ja argumente, mis ei ole seotud vaidlusaluses otsuses ja vaidlustatud kohtuotsuses esitatud etteheidete ja arutluskäikudega; kordas teatud esimeses kohtuastmes esitatud argumente, selgitamata, kuidas need tõendavad, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, ja vaidlustas Üldkohtu hinnangu faktilistele asjaoludele, siis tuleb kõigepealt meenutada Euroopa Kohtu kohtuliku kontrolli piire apellatsioonimenetluses.

58      Sellega seoses tuleb esmalt rõhutada, et ELTL artikli 256 lõikest 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et apellatsioonkaebus on piiratud õigusküsimustega ning ainult Üldkohus on seega pädev tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid tuvastama ja tõendeid hindama (10. juuli 2019. aasta kohtuotsus VG vs. komisjon, C‑19/18 P, EU:C:2019:578, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

59      Kui Üldkohus on tuvastanud või hinnanud faktilisi asjaolusid, võib Euroopa Kohus seda kontrollida tingmusel, et Üldkohus on kvalifitseerinud nende õigusliku laadi ja määranud sellest tulenevalt kindlaks õiguslikud tagajärjed. Euroopa Kohtu kontrollipädevus laieneb eelkõige küsimusele, kas Üldkohus kohaldas faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel õigeid õiguslikke kriteeriume (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia jt, C‑425/19 P, EU:C:2021:154, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Seejärel tuleb meenutada, et apellatsioonimenetluses on vaidlustatud otsuses faktide tuvastamise ja neile hinnangu andmisega seotud etteheited vastuvõetavad juhul, kui on väidetud, et Üldkohus on tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis toimiku materjalidest nähtuvalt on sisuliselt ebatäpsed, või kui kohus on talle esitatud tõendeid moonutanud (18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus PKK ja KNK vs. nõukogu, C‑229/05 P, EU:C:2007:32, punkt 35).

61      Moonutamine peab olema toimikumaterjalidest tulenevalt ilmne, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 43). Kuigi tõendite moonutamine võib seisneda dokumendi sellises tõlgendamises, mis on vastuolus dokumendi sisuga, peab see tulenema ilmselgelt Euroopa Kohtule esitatud toimikust, ja see eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Tuleb meenutada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artikli 169 lõikest 2 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb näidata täpselt selle kohtuotsuse või -määruse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt selle kohta 20. septembri 2016. aasta kohtuotsus Mallis jt vs. komisjon ja EKP, C‑105/15 P–C‑109/15 P, EU:C:2016:702, punktid 33 ja 34). Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei vasta sellele nõudele apellatsioonkaebus, milles piirdutakse Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikult endast ainult nõuet, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse (24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Hermann Albers vs. komisjon, C‑656/20 P, EU:C:2022:222, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Kui aga apellant vaidlustab liidu õiguse tõlgendamise või kohaldamise Üldkohtu poolt, võivad esimeses kohtuastmes käsitletud õiguslikud küsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Nimelt, kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Üldkohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Hermann Albers vs. komisjon, C‑656/20 P, EU:C:2022:222, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

B.      Esimene ja teine väide, mis puudutavad eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu ja potentsiaalse konkurentsi mõiste hindamise kriteeriume

64      Esimeses ja teises väites leiab Servier, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas ja kohaldas mõisteid „eesmärgi tõttu konkurentsipiirang“ ja „potentsiaalne konkurents“.

1.      Vastuvõetavus

65      Komisjon leiab, et esimene ja teine väide on osaliselt vastuvõetamatud. Komisjon heidab ette, et osa Servier’ argumentidest on üldine ja abstraktne, kuna nõutava täpsusega ei ole esitatud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mida ta kritiseerib, ega õigusnormi rikkumist, millele ta viitab. Servier piirdub esimeses kohtuastmes esitatud argumentide kordamisega, selgitamata, millise õigusnormi rikkumise Üldkohus neid argumente tagasi lükates väidetavalt toime pani. Sellest nähtub, et esimene ja teine väide on vastuvõetavad üksnes osas, milles Servier’ argumendid on seotud Niche’i, Matrixi, Teva või Lupini kokkulepet puudutavate konkreetsete etteheidetega, milles on täpselt välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse põhjendus, mida ta kritiseerib, ning õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus väidetavalt toime pani.

66      Käesoleval juhul on tõsi, et Servier’ esimese ja teise väite eesmärk on seada üldiselt ja abstraktselt kahtluse alla nende õiguslike kriteeriumide kehtivus, mille alusel Üldkohus otsustas vaidlusaluste kokkulepete kvalifitseerimise eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Samuti on tõsi, et nende väidete raames ei ole apellatsioonkaebuses süstemaatiliselt täpselt märgitud, milliseid vaidlustatud kohtuotsuse punkte kritiseeritakse, ega õiguslikke argumente, millega soovitakse tõendada õigusnormide rikkumist, ning aeg-ajalt piirdutakse selles esimeses kohtuastmes esitatud argumentide kordamisega.

67      Siiski – nagu komisjon sõnaselgelt tunnistab –, ehkki need argumendid on üldised, kattuvad ja täiendavad need Servier’ argumente, mille ta esitas konkreetselt iga vaidlusaluse kokkuleppe kohta oma apellatsioonkaebuse kolmanda kuni kuuenda väite raames. Asjaolu, et Servier otsustas jagada oma õiguslikud argumendid vaidlusaluste kokkulepete rikkuva laadi kohta kaheks osaks, millest üks on üldine ja asjakohane kõigi nende kokkulepete analüüsimisel ning teine osa puudutab konkreetselt iga vaidlusalust kokkulepet eraldi, ei muuda neid argumente käesoleva kohtuotsuse punktides 58–63 meenutatud põhimõtteid arvestades vastuvõetamatuks. Nimelt tuleneb kõikide nende väidete koostoimest, et apellatsioonkaebus võimaldab piisavalt täpselt kindlaks teha nii vaidlustatud kohtuotsuse punktid, mida Servier’ vaidluse alla seab, kui ka tema kriitika põhjendamiseks esitatud õiguslikud argumendid.

68      Kuna apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide on piisavalt selged ja täpsed, et komisjon saaks end kaitsta ja Euroopa Kohus kontrolli teostada, on need väited vastuvõetavad. Euroopa Kohus teeb apellatsioonkaebuse kolmandat kuni kuuendat väidet analüüsides otsuse muude asja läbivaatamist takistavate asjaolude kohta, millele komisjon konkreetselt tugineb.

2.      Sisulised küsimused

a)      Sissejuhatavad märkused

69      Olgu meelde tuletatud, et ELTL artikli 101 lõike 1 kohaselt on siseturuga kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi siseturu piires.

70      Seega selleks, et ettevõtjate tegevus kuuluks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud põhimõttelise keelu alla, peab sellest ilmnema nende kokkumäng – st ettevõtjatevaheline kokkulepe, ettevõtjate ühenduse otsus või kooskõlastatud tegevus (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

71      Viimati nimetatud nõue eeldab tootmis- või turustusahela samal tasemel tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud horisontaalkoostöö kokkulepete puhul, et kõnealune kokkumäng toimub ettevõtjate vahel, kes on – kui mitte hetkel, siis vähemalt potentsiaalselt – konkurentsiolukorras (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 32).

72      Lisaks peab sama sätte kohaselt tõendama kas seda, et selle tegevuse eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi või et sellel on taoline tagajärg (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 158). Sellest tuleneb, et see säte, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, teeb selget vahet mõistetel „eesmärgi tõttu“ konkurentsipiirang ja „tagajärje tõttu“ konkurentsipiirang, millest kummagi suhtes kehtib erinev tõendamiskord (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkti 63).

73      Seega, mis puudutab tegevust, mida võib pidada eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, siis ei ole vaja uurida ega ammugi tõendada selle tagajärgi konkurentsile, kuna kogemus näitab, et selline tegevus toob kaasa tootmise vähenemise ja hinnatõusu, mis päädib ressursside ebaõige jaotusega eelkõige tarbijate kahjuks (vt selle kohta 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EU:C:2015:184, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 159).

74      Seevastu juhul, kui kokkuleppe, ettevõtjate ühenduse otsuse või kooskõlastatud tegevuse konkurentsivastane eesmärk ei ole tõendatud, tuleb analüüsida selle tagajärgi, et tõendada, et konkurentsi on tegelikult tuntavalt takistatud, piiratud või kahjustatud (vt selle kohta 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:T:2015:784, punkt 17).

75      Selline eristamine on seotud asjaoluga, et ettevõtjatevahelise koostöö teatud vorme võib juba nende laadi tõttu pidada tavapärase konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks (20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers, C‑209/07, EU:C:2008:643, punkt 17, ja 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Allianz Hungária Biztosító jt, C‑32/11 P, EU:C:2013:160, punkt 35). Eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõistet tuleb tõlgendada kitsalt ja seda võib kohaldada ainult teatud ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevuse suhtes, millest iseenesest ning mille sisu, taotletavaid eesmärke ning majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvestades ilmneb, et see kahjustab konkurentsi piisaval määral selleks, et saaks asuda seisukohale, et selle tagajärgede kontrollimine ei ole vajalik (vt selle kohta 26. novembri 2015. aasta kohtuotsus Maxima Latvija, C‑345/14, EU:C:2015:784, punkt 20, ja 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2018:1011, punktid 161 ja 162 ning seal viidatud kohtupraktika).

76      Mis puudutab kõnealuse tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti, siis tuleb arvesse võtta asjaomaste kaupade või teenuste laadi ning asjaomase sektori või asjaomaste sektorite või turgude toimimise ja struktuuri tegelikke tingimusi Seevastu ei ole mingil juhul vaja analüüsida – ega ammugi tõendada – tegevuse tagajärgi konkurentsile, olgu need tegelikud või potentsiaalsed, negatiivsed või positiivsed (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 166).

77      Mis puudutab kõnealuse tegevusega taotletavaid eesmärke, siis tuleb kindlaks teha objektiivsed eesmärgid, mida selle tegevusega soovitakse konkurentsi suhtes saavutada. Seevastu asjaolu, et asjasse puutuvad ettevõtjad tegutsesid ilma kavatsuseta konkurentsi takistada, piirata või moonutada, ja asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke, ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

78      Äsja viidatud põhimõtete rakendamine salajasele tegevusele, mis toimub ettevõtjatevaheliste horisontaalkoostöö kokkulepete vormis (nagu vaidlusalused kokkulepped), eeldab, et kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas ettevõtjad, kes on kas või potentsiaalses konkurentsiolukorras, võivad selle tegevuse kvalifitseerida konkurentsipiiranguks. Kui see on nii, siis tuleb teises etapis kontrollida, kas see tegevus on nende majanduslikku laadi arvestades eesmärgi tõttu konkurentsipiirang.

79      Mis puudutab selle analüüsi esimest etappi, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et ravimituru geneeriliste ravimite tootjatele avamise konkreetses kontekstis tuleb selleks, et hinnata, kas tootjal, kes küll turul ei ole, on potentsiaalne konkurentsisuhe originaalravimi tootjaga, kes sellel turul juba tegutseb, tuleb kindlaks teha, kas on olemas tegelik ja konkreetne võimalus, et esimesena nimetatud ettevõtja siseneb kõnealusele turule ja konkureerib teise ettevõtjaga (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Selleks tuleb esiteks hinnata, kas selliste kokkulepete sõlmimise kuupäevaks oli geneeriliste ravimite tootja teinud piisavaid ettevalmistusi, et tal oleks võimalik siseneda asjaomasele turule aja jooksul, mis võib avaldada konkurentsisurvet originaalravimite tootjale. Sellised sammud võimaldavad kindlaks teha, kas geneeriliste ravimite tootjal on kindel kavatsus ja isiklik võime siseneda üldkasutatavaks muutunud toimeainet sisaldava ravimi turule, isegi kui originaalravimite tootjal on valmistamisprotsessi hõlmavad patendid. Teiseks tuleb kontrollida, et sellise geneeriliste ravimite tootja turule sisenemine ei põrku ületamatute turule sisenemise tõketega (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 43–45).

81      Euroopa Kohus otsustas juba, et võimalikud patendid, mis kaitsevad originaalravimit või ühte selle valmistamisprotsessidest, on nimelt vaieldamatult osa majanduslikust ja õiguslikust kontekstist, mis iseloomustab patendiomanike ja geneeriliste ravimite tootjate vahelisi konkurentsisuhteid. Patendist tulenevate õiguste hindamine ei tohi siiski seisneda patendi tugevuse või selle analüüsimises, kui tõenäoliselt võidakse patendiomaniku ja geneeriliste ravimite tootja vaidluse tulemusel tuvastada, et patent on kehtiv ja patendist tulenevaid õigusi on rikutud. See hinnang peab pigem käsitlema küsimust, kas hoolimata patendi olemasolust on geneeriliste ravimite tootjal tegelik ja konkreetne võimalus asjakohasel ajal turule siseneda (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 50).

82      Pealegi võivad geneeriliste ravimite tootja ja originaalravimite tootja vahelise potentsiaalse konkurentsi järeldust kinnitada täiendavad asjaolud, nt kokkuleppe sõlmimine nende vahel, kui esimene asjaomasel turul veel ei tegutsenud, või väärtuse ülekandmine geneeriliste ravimite tootjale vastutasuks selle eest, et viimane lükkab oma turule sisenemise edasi (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 54–56).

83      Selle analüüsi teises etapis tuleb selleks, et teha kindlaks, kas geneeriliste ravimite turule sisenemise edasilükkamist vastutasuna originaalravimite tootja poolt nende geneeriliste ravimite tootjale väärtuse üleandmise eest võib pidada kooskõlastatud tegevuseks, mis kujutab endast eesmärgi tõttu konkurentsipiirangut, analüüsida, kas need väärtuse ülekandmised on seletatavad üksnes selle vaidlusega seotud kulude või ebameeldivuste hüvitamisega, näiteks viimati nimetatud tootja kulude ja esindajatasudega, või sooviga tasuda selle eest, et viimati nimetatud tootja tarnis tegelikult ja tõendatult originaalravimi tootjale kaupu või teenuseid. Kui see nii ei ole, tuleb kontrollida, kas väärtuse ülekandmine on seletatav üksnes ende ravimitootjate ärihuviga mitte konkureerida võrdsetel alustel. Selle analüüsimiseks tuleb igal üksikjuhtumil hinnata, kas väärtuste ülekannete positiivne jääk on piisavalt suur, et tõepoolest ajendada geneeriliste ravimite tootjaid loobuma asjaomasele turule sisenemisest ning seega originaalravimite tootjaga võrdsetel alustel konkureerimast, ilma et oleks nõutav, et positiivne jääk peaks tingimata olema suurem kasumist, mida geneeriliste ravimite tootja oleks saanud, kui ta oleks patendivaidluse võitnud (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84–94).

84      Sellega seoses tuleb meenutada, et patendi kehtivuse ja ulatuse vaidlustamine on osa tavapärasest konkurentsist sektorites, milles esinevad ainuõigused tehnoloogiale, mistõttu võivad kompromisskokkulepped – millega turule siseneda kavatsev geneeriliste ravimite tootja tunnistab vähemalt ajutiselt originaalravimite tootja patendi kehtivust ning kohustub seetõttu seda mitte vaidlustama ega sellele turule sisenema – konkurentsi piirata (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida, ega Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta tegi otsuse Servier’ argumentide kohta, mille viimane esitas eelkõige esimeses kohtuastmes esitatud neljanda väite raames ja mille kohaselt rikuti õigusnorme, määrates kindlaks õiguslikud kriteeriumid, mida kohaldatakse vaidlusaluste kokkulepete eesmärgi ja tagajärgede analüüsimisel ELTL artikli 101 seisukohast, ning argumentide kohta, mis puudutavad nende kriteeriumide kohaldamist iga kokkuleppe suhtes.

86      Seega, kui on tõendatud potentsiaalset konkurentsi puudutavate asjaolude esinemine, mida üldisel viisil kritiseeritakse apellatsioonkaebuse teise väite raames, tuleb teises staadiumis kontrollida, ega Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta tuvastas, et vaidlusalused kokkulepped piirasid oma eesmärgi tõttu konkurentsi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Samuti tuleb kontrollida, kas Üldkohus analüüsis selles kontekstis nende kokkulepete eesmärki ja täpsemalt küsimust, kas Servier’ kandis geneeriliste ravimite tootjatele üle piisavalt suure väärtuse, et motiveerida viimaseid loobuma kas või ajutiselt perindopriili turule sisenemisest.

87      Lisaks tuleb veenduda, et Üldkohus võttis vajaduse korral arvesse asjasse puutuvate ettevõtjate kavatsusi, et kontrollida, kas eelmises punktis viidatud asjaolusid arvestades vastavad need analüüsile objektiivsete eesmärkide kohta, mida need ettevõtjad soovisid konkurentsi osas saavutada, kusjuures tuleb siiski täpsustada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 77 viidatud kohtupraktikale ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega asjaolu, et need ettevõtjad tegutsesid ilma kavatsuseta takistada, piirata või kahjustada konkurentsi, ja asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke. Asjakohane on ainult selle tegevuse majandusliku kahjustamise ulatuse hindamine konkurentsi nõuetekohasele toimimisele asjaomasel turul. See hinnang peab tuginema objektiivsetele kaalutlustele, mis tehakse vajaduse korral selle praktika üksikasjaliku analüüsi põhjal, ning selle eesmärkidele ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84 ja 85, ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 131).

88      Seetõttu tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kooskõlastatud tegevuse saab kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, analüüsida selle sisu, kujunemislugu, majanduslikku ja õiguslikku konteksti, eelkõige selle turu eripära, millel konkreetselt avaldub selle mõju. Asjaolu, et selle tegevuse elluviimiseks mõeldud kokkuleppe tingimustest ei ilmne konkurentsivastane eesmärk, ei ole iseenesest määrava tähtsusega (vt selle kohta 8. novembri 1983. aasta kohtuotsus IAZ International Belgium jt vs. komisjon, 96/82–102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82, EU:C:1983:310, punktid 23–25, ja 28. märtsi 1984. aasta kohtuotsus Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, 29/83 ja 30/83, EU:C:1984:130, punkt 26).

89      Käesoleval juhul analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse osas, mis käsitleb seda, et komisjon on väidetavalt õigusnormi rikkunud seoses mõistega „eesmärgi tõttu konkurentsipiirang“, selle kohtuotsuse punktides 219–307 kõigepealt üldiselt kriteeriume, mis võimaldavad asuda seisukohale, et patendivaidluste lahendamise kompromisskokkulepped kuuluvad selle mõiste alla, ning kirjeldas seejärel selle kohtuotsuse punktides 316–386 potentsiaalse konkurentsi hindamise kriteeriume. Nii toimides pööras ta ümber järjekorra, mille alusel tuleb põhimõtteliselt analüüsida neid kahte käesoleva kohtuotsuse punktis 78 esitatud elementi, kuna ei ole vaja uurida küsimust, kas kokkulepete eesmärk on piirata konkurentsi, kui asjaomased ettevõtjad ei ole konkurentsisuhtes. Siiski ei mõjuta see ümberpööramine iseenesest nende kahe asjaolu kohta Üldkohtu läbi viidud analüüsi põhjendatust käesolevas asjas. Nimelt, kui seejärel võeti konkreetselt seisukoht esimeses kohtuastmes esitatud väidete kohta, mis puudutasid küsimust, kas vaidlusalused kokkulepped rikkusid ELTL artiklit 101, järgis Üldkohus seda järjekorda, sest ta analüüsis süstemaatiliselt küsimust, kas nende kokkulepete poolte vahel oli potentsiaalne konkurentsisuhe, ja alles siis kvalifitseeris need kokkulepped eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

90      Eelnevat arvestades tuleb osas, milles teine väide puudutab potentsiaalse konkurentsi kriteeriume, kõigepealt võtta seisukoht selle väite kohta ja seejärel analüüsida esimest väidet, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimise kriteeriume.

b)      Potentsiaalset konkurentsi puudutavad kriteeriumid (teine väide)

1)      Poolte argumendid

91      Teises väites, mis jaguneb kolmeks osaks, leiab Servier, et vaidlustatud kohtuotsus põhineb mõiste „potentsiaalne konkurents“ laial käsitusel ja sellega pööratakse ümber komisjonil lasuv tõendamiskoormis. Ta väidab kõigepealt, et ainuüksi patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppe sõlmimine ei võimalda järeldada, et kokkuleppe poolte vahel on potentsiaalne konkurents. Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386, et potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu tuvastamiseks piisas sellest, et juhul, kui puuduvad tehnilisi, õiguslikke, ärilisi või finantsraskusi kinnitavad vastupidised tõendid, kogub komisjon kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi, mis kinnitab kõnealuse toote tootmisele ja turustamisele suunatud sammude astumist piisavalt lühikese aja jooksul, et avaldada survet turul juba tegutsevale ettevõtjale. Selle hinnangu tagajärjel rikkus Üldkohus kolme õigusnormi.

92      Teise väite esimeses osas leiab Servier, et Üldkohus jättis tähelepanuta patendiga seotud takistused. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 384, 444 ja 728, et kui ametiasutus ei ole teinud lõplikku otsust patendist tulenevate õiguste rikkumise ja patendi kehtivuse kohta, saab poolte hinnangut hagi eduvõimalustele arvesse võtta üksnes kui poolte kavatsust. Üldkohus välistas seega võimaluse, et enne niisuguse otsuse tegemist saaks arvesse võtta seda, kuidas pooled tajuvad patendi kehtivust, et teha kindlaks, kas geneeriliste ravimite tootjatel oli võime asjaomasele turule siseneda. Kuna juba määratluse kohaselt saab vaidluse lahendamise kompromisskokkuleppe sõlmida ainult enne sellise otsuse tegemist, nõudis Üldkohus tingimust, mida ei ole võimalik täita ja mis ei sobi kokku ravimipatendi vaidluste kontekstiga. Lisaks heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 366, 367, 591 ja 592 arvesse esialgse õiguskaitse ettekirjutusi, kuna selline õiguskaitse on ajutist laadi.

93      Servier on seisukohal, et isegi ilma sellise otsuseta võib geneeriliste ravimite tootja võimet turule siseneda seada kahtluse alla patendi olemasolu, kui seda peetakse piisavalt tugevaks, et pärssida selle tootja tahet nn riskiga turule tulla, arvestades võimalust, et originaalravimi tootja võib esitada patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi. Servier rõhutab sellega seoses, et Üldkohus on sõnaselgelt tuvastanud hoiatava mõju, mis tuleneb sellest, kuidas Krka tajus patendi 947 kehtivust. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, mille tagajärjel on Niche’i, Matrixi, Teva ja Lupini Servier’ potentsiaalseteks konkurentideks kvalifitseerimine väär.

94      Teise väite teises osas väidab Servier, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386 leidis, et kaudsete tõendite kogum, mis tõendab, et on tehtud lihtsaid samme geneerilise ravimi tootmiseks ja turustamiseks, mille eduvõimalused lühikese aja jooksul ei ole teada, on piisav, et tõendada tegelikku ja konkreetset võimet turule siseneda. Servier’ sõnul tõendavad sellised sammud – äärmisel juhul – turule sisenemise tahet, kuid nendest ei piisa, et tuvastada olukorras, kus esinevad väga suured sisenemistõkked, konkreetset tõenäosust piisavalt kiirelt turule siseneda, mis sõltub geneerilise ravimi arendusetapist ja selle ravimi tootja võimalusest saada müügiluba. Neil asjaoludel ei saanud Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 340 välistada, et geneeriliste ravimite tootjate viivitused turule sisenemise protsessis võivad kahjustada nende võimet sellele turule siseneda. Servier viitab lisaks mitmele veale potentsiaalse konkurentsi hindamisel seoses vaidlusaluste kokkulepetega.

95      Servier, keda toetab EFPIA, kritiseerib teise väite kolmandas osas Üldkohut selle eest, et viimane leidis, et selleks, et seada kahtluse alla komisjoni viidatud kaudsed tõendid potentsiaalse konkurentsisuhte kohta, peavad vaidlusaluses otsuses tuvastatud rikkumiste eest vastutavad ettevõtjad tõendama, et uusi turuletulijaid ootasid turule sisenedes ületamatud takistused. Nii toimides pööras Üldkohus ümber komisjonil lasuva tõendamiskoormise ja kohustas neid ettevõtjaid tõendama võimatut asjaolu (probatio diabolica). Potentsiaalse konkurentsi olemasolu näitavate kaudsete tõendite kahtluse alla seadmiseks leiab Servier, et piisab, kui tõendada, et komisjoni väited on kaheldavad või ekslikud.

96      Lisaks ei saanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386 hea halduse põhimõtet rikkumata panna Servier’le kohustust tõendada, et geneeriliste ravimite tootjatel olid ületamatud takistused, kuna Servier’ sõnul on ainult nendel tootjatel selle kohta asjakohane teave. Keeldudes selle teabe kogumiseks oma uurimisvolitusi kasutamast, rikkus komisjon hea halduse põhimõtet.

97      Komisjon, keda toetab Ühendkuningriik, vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

98      Mis puudutab kriteeriume, mis võimaldavad tuvastada potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu kahe ettevõtja vahel, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 318–321 sisuliselt, et potentsiaalne konkurent on see, kellel on tegelikud ja konkreetsed võimalused siseneda asjaomasele turule. Üldkohtu sõnul peab selline järeldus põhinema kahel kriteeriumil, milleks on esiteks võimekus ja teiseks kavatsus turule siseneda, kusjuures esimene kriteerium on keskse tähtsusega. Lisaks leidis ta selle kohtuotsuse punktides 334–341, et selleks, et ettevõtjat saaks kvalifitseerida potentsiaalseks konkurendiks, peab tema turule sisenemine olema võimalik piisavalt kiiresti mõjutamaks turul tegutsevaid ettevõtjaid ja avaldamaks neile konkurentsisurvet.

99      Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 342–348 rõhutas Üldkohus, et potentsiaalse konkurentsi olemasolu tõendamist võib kinnitada turul tegutsevate ettevõtjate arusaam konkurentsiohust, mida kujutab endast võimalus, et turule tuleb uus ettevõtja. Ta märkis sellega seoses omaenda kohtupraktikale viidates, et kokkuleppe sõlmimine nende ettevõtjate vahel võib olla märk viidatud arusaamast, mis võib kinnitada potentsiaalse konkurentsi olemasolu.

100    Kui nende kriteeriumide alusel on võimalik tuvastada, et geneeriliste ravimite tootjatel on tegelikud ja konkreetsed võimalused turule tulemiseks, siis saab Üldkohtu hinnangul seda järeldust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 319–324 esitatud põhjustel kahtluse alla seada selliste turule tulemise takistuste olemasoluga, nagu patendid või müügiloa saamise kohustus, üksnes juhul, kui need takistused on ületamatud.

101    Sellega seoses otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 355–368 ja 384 sisuliselt, et kui puudub lõplik kohtuotsus patendist tulenevate õiguste rikkumise tuvastamise kohta, ei takista kehtiva patendi olemasolu potentsiaalse konkurentsi teket. Nimelt leidis Üldkohus, et patendiga antud ainuõigusega ei ole vastuolus see, kui geneeriliste ravimite tootjad astuvad samme, et siseneda originaalravimiturule pärast selle patendi kehtivuse lõppemist, ja avaldavad seega patendiomanikule konkurentsisurvet enne patendi kehtivuse lõppemist.

102    Üldkohus täpsustas nimetatud kohtuotsuse punktides 359–361 nimelt, et kuigi patendi kehtivust eeldatakse alates selle registreerimisest, ei eeldata patendist tulenevate õiguste rikkumist, vaid see peab olema kohtulikult tuvastatud. Samuti leidis see kohus, et juhul, kui patendist tulenevate õiguste rikkumist ei ole tuvastatud, ei välista patendi kehtivaks tuvastamine, nagu tuleneb Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsusest, võimalust potentsiaalseks konkurentsiks.

103    Samuti rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 358, et ravimite müügilubade andmist käsitlevad õigusnormid ei kujuta endast ületamatut takistust potentsiaalse konkurentsi tekkimisele, kuna need õigusnormid võimaldavad pädevatel ametiasutustel anda geneerilisele ravimile niisuguse loa ka siis, kui selle aluseks olev originaaltoode on patendiga kaitstud.

104    Eelnevatest asjaoludest tuleneb, et vastupidi Servier’ väidetele ei rikkunud Üldkohus õigusnormi ja tegi otsuse kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktides 79–82 märgituga, kui ta esitas kriteeriumid, mis võimaldavad järeldada potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu originaalravimite tootja ja geneeriliste ravimite tootja vahel. Nimelt vastavad Üldkohtu kohaldatud kriteeriumid sisuliselt kriteeriumidele, mida Euroopa Kohus kohaldas 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52) punktides 36–57.

105    Mis puudutab konkreetselt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 318 nimetatud kahte kriteeriumi, nimelt suutlikkust ja võimet asjaomasele turule siseneda, siis tuleb tõdeda, et need vastavad Euroopa Kohtu poolt eelkõige 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsuse Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52) punktis 44 kohaldatud kriteeriumidele, mis käsitlevad geneeriliste ravimite tootja kindlat kavatsust ja isiklikku võimet siseneda üldkasutatavaks muutunud toimeainet sisaldava ravimi turule, isegi kui originaalravimite tootjal on valmistamisprotsessi hõlmavad patendid.

106    Teise väite juures sissejuhatavalt esitatud etteheitega seoses on tõsi, nagu kinnitab sisuliselt Servier, et potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu kahe ettevõtja vahel, kes tegutsevad tootmisahela samal tasemel ja kellest üks turul ei tegutse, ei saa tuletada ainuüksi asjaolust, et need ettevõtjad on sõlminud vaidluste lahendamise kompromisskokkuleppe. Siiski on sellise kokkuleppe sõlmimine tugev kaudne tõend selle kohta, et nende ettevõtjate vahel on konkurentsisuhe (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta tugines vaidlusaluste kokkulepete olemasolule endale, et põhjendada järeldust, et Servier’ ja kõnealuste geneeriliste ravimite tootjate vahel oli potentsiaalne konkurentsisuhe.

107    Teise väite esimese osa puhul ei ole Servier’l alust väita, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta keeldus tunnistamast, et geneeriliste ravimite tootja taju patendi tugevusest võis võtta arvesse, et teha kindlaks, kas geneeriliste ravimite tootjatel oli võime turule siseneda.

108    Käesoleval juhul ei järeldanud Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 384, 444 ja 728, et see, kuidas geneeriliste ravimite tootja tajub sellise patendi tugevust, mille kehtivust ei ole pooleli olevates vaidlustes lõplikult tuvastatud, on Servier’ ja geneeriliste ravimite tootjate vahelise potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu hindamisel täiesti asjakohatu. Seevastu tõdes ta, et kuigi see arusaam võib olla asjakohane, et teha kindlaks, kas tootjal oli kavatsus asjaomasele turule siseneda, ei ole sellel mingit rolli selle kindlakstegemisel, kas tal on võime turule siseneda.

109    Sellega seoses tuleb meenutada, et niisuguse patendi olemasolu, mis kaitseb üldkasutatavaks muutunud toimeaine valmistamisprotsessi, ei saa iseenesest pidada ületamatuks tõkkeks ega saa takistada seda, et asjaomase originaalravimi tootja „potentsiaalseks konkurendiks“ kvalifitseeritaks geneeriliste ravimite tootja, kellel tõepoolest on kindel kavatsus ja isiklik võime turule siseneda ning kes oma toimingutega näitab üles valmidust selle patendi kehtivust vaidlustada ja kanda riski, et tema turule sisenemisel esitab selle patendi omanik tema vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 46).

110    Tuleb tõdeda, et Üldkohtu arutluskäigus, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 108, ei ole rikutud ühtegi õigusnormi, arvestades seda ja käesoleva kohtuotsuse punktis 81 meenutatud kohtupraktikat. Nimelt tuleneb sellest kohtupraktikast eelkõige, et kuigi see kuulub vaieldamatult asjasse puutuvasse konteksti, ei ole originaalravimit või mõnda selle tootmisprotsessi kaitsva patendi olemasolu, mille kehtivust ei ole pooleli olevates vaidlustes lõplikult tuvastatud, ja seega veelgi enam asjaolu, kuidas geneeriliste ravimite tootja võib tajuda niisuguse patendi tugevust, iseenesest määrav kõnealuse tootja ja selle patendi omaniku vahelise potentsiaalse konkurentsisuhte hindamisel.

111    Lisaks, kuigi see, kuidas geneeriliste ravimite tootja patendi tugevust tajub – nagu nähtub usaldusväärsetest tõenditest, mis pärinevad samast ajast, mitte tema enda ütlustest –, on üks asjakohastest teguritest teiste hulgas (nagu ettevalmistavad toimingud turule sisenemiseks), et hinnata selle tootja plaane ja seega tema võimalikku kindlat kavatsust turule siseneda, ei ole see taju, mis on määratluse kohaselt subjektiivne, põhimõtteliselt asjakohane hindamaks tootja enda võimet tegelikult turule siseneda ega ka seda, kas objektiivselt esinevad ületamatud takistused niisugusele turule sisenemiseks.

112    Mis puudutab argumenti, millega Servier heidab Üldkohtule ette, et viimane lükkas tagasi selle, et liikmesriigi kohtu määratud esialgne õiguskaitse ettekirjutused, millega keelati geneeriliste ravimite tootjal siseneda üldkasutatavaks muutunud toimeainet sisaldava ravimi turule, võiks olla asjakohased, siis on Euroopa Kohus juba rõhutanud selliste ettekirjutuste suhtelist tähtsust selle hindamisel, kas niisuguse tootja ja patendiomaniku vahel on potentsiaalne konkurentsisuhe, kuna tegemist on ajutise meetmega, mis ei mõjuta kuidagi patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi põhjendatust (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 53). Lisaks, vastupidi Servier’ argumentidele ei ole Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 366, 367, 591 ja 592 välistanud selliste esialgse õiguskaitse ettekirjutuste arvessevõtmist, vaid on vastavalt sellele kohtupraktikale piirdunud üksnes järeldusega, et ettekirjutuste tegemine ja veelgi enam ainuüksi sellise patendi andmise oht ei võimalda iseenesest välistada sellise tootja potentsiaalse konkurendi staatust.

113    Servier väidab siiski, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused selle kohta, kui oluliseks tuleb lugeda geneeriliste ravimite tootja taju patendi tugevusest, on vastuolulised. Ta märgib – nagu toodi esile käesoleva kohtuotsuse punktis 93 –, et Üldkohus nõustus sisuliselt sellega, et kuna Krka tunnustas patendi 947 kehtivust, siis välistati selle geneeriliste ravimite tootjaga sõlmitud kokkulepete kvalifitseerimine eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, ehkki ta järeldas vaidlusaluste kokkulepete puhul vastupidist.

114    Siiski piisab, kui tõdeda, et eelkõige kohtuasjas komisjon vs. Servier jt (C‑176/19 P) täna kuulutatud kohtuotsuse punktist 304 nähtub, et Üldkohtu toime pandud õigusnormi rikkumine mõjutab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 943–1032 esitatud tervet arutluskäiku Krkaga sõlmitud kompromisskokkuleppe kohta ja litsentsilepingu kvalifitseerimise kohta eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Täpsemalt ilmneb kohtuasjas komisjon vs. Servier jt (C‑176/19 P) täna kuulutatud kohtuotsuse punktidest 294 ja 295, et Üldkohus kontrollis Servier’le ja Krkale süüks pandud rikkumise kvalifitseerimist eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks valede kriteeriumide alusel, mille alusel ta omistas otsustava tähtsuse sellele, et Krka tunnustas patendi 947 kehtivust, ehkki see asjaolu ei olnud iseenesest määrav.

115    Kuna komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑176/19 P rahuldati osaliselt, tühistas Euroopa Kohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkti 1, millega Üldkohus oli tühistanud vaidlusaluse otsuse artikli 4, milles tuvastati, et Krka kokkulepped on ELTL artikli 101 seisukohast õigusvastased. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule tegi Euroopa Kohus lõpliku otsuse eelkõige kohtuasjas T‑691/14 esitatud Servier’ hagi üheksanda väite esimese osa kohta.

116    Kohtuasjas komisjon vs. Servier jt (C‑176/19 P) täna kuulutatud kohtuotsuse punktides 427–440 esitatud põhjustel lükkas Euroopa Kohus tagasi argumendid, millega Servier vaidles vastu sellele, et Krka poolt esines potentsiaalne konkurents. Selle kohtuotsuse punktis 441 lükkas Euroopa Kohus tagasi Servier’ etteheite, milles ta väitis, et eelkõige Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsuse tõttu ei olnud Krkal enam võimet ega kindlat kavatsust siseneda Servier’ peamistele turgudele ning seega ei olnud Krka enam potentsiaalse konkurentsi allikas. Euroopa Kohus tegi nimelt lõpliku otsuse, et see etteheide ei ole põhjendatud, arvestades eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 109 meenutatud kohtupraktikat.

117    Nendest asjaoludest tuleneb, et käesoleva apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas Servier’ viidatud põhjenduste vastuolulisus põhineb vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustel, mille Euroopa Kohus on lõplikult tühistanud. Kuna väidetavat vastuolu ei esine, tuleb tagasi lükata Servier’ etteheide põhjenduste vastuolulisuse kohta ja sellest tulenevalt ka teise väite esimene osa.

118    Teise väite teist osaga seoses võib vastupidi sellele, mida väidab Servier, geneerilisele ravimile müügiloa saamiseks haldustoimingute tegemist arvesse võtta, et tõendada, et selle ravimi tootjal olid tegelikud ja konkreetsed võimalused originaalravimi turule sisenemiseks. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 80 viidatud asjaoludele on seda laadi toimingud asjakohased selleks, et tõendada nii tootja kindlat kavatsust kui ka isiklikku võimet siseneda sellele turule.

119    Servier väidab samuti, et Üldkohus rikkus õigusnormi, keeldudes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 340 kaalumast seda, et geneerilisi ravimeid tootvatel äriühingutel tekkinud viivitused turule sisenemise protsessis võiks kahjustada nende võimet viidatud turule siseneda.

120    Siiski, nagu nähtub sisuliselt nimetatud punktist 340 ja nagu kohtujurist märkis sisuliselt oma ettepaneku punktis 103, ei piisa niisugusest viivitusest tingitud turuletuleku edasilükkamisest iseenesest selleks, et seada kahtluse alla geneeriliste ravimite tootja seisund potentsiaalse konkurendina, eelkõige kui ta astub samme, et lahendada raskusi, mis neid viivitusi põhjustasid. Sellega seoses on oluline kindlaks teha, kas geneeriliste ravimite tootja avaldab originaalravimite tootjale jätkuvalt konkurentsisurvet tulenevalt tema kindlast kavatsusest ja isiklikust võimest turule siseneda. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 80, tuleb selleks, et kontrollida, kas need tingimused on täidetud, hinnata seda, kas geneeriliste ravimite tootja oli teinud piisavaid ettevalmistusi, et tal oleks võimalik siseneda turule aja jooksul, mis võib avaldada konkurentsisurvet originaalravimite tootjale, ilma et oleks siiski oluline, nagu Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada, kas selleks tehtud toimingud on tegelikult õigel ajal lõpule viidud või on olnud edukad (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 84).

121    Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 340, et komisjon võis vaidlusaluses otsuses asuda seisukohale, et „geneerilisi ravimeid tootvate äriühingute võimalikud viivitused turule sisenemise protsessis ei ole iseenesest piisavad selleks, et välistada nende käsitamine potentsiaalsete konkurentidena, kui nad jätkavad sellise surve avaldamist tulenevalt oma võimekusest turule siseneda“.

122    Neid asjaolusid arvestades tuleb teise väite teine osa tagasi lükata.

123    Teise väite kolmanda osa kohta tuleb tõdeda, et vastupidi Servier’ väidetele ei ole Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386 tõendamiskoormist ümber pööranud. Selles punktis 386 piirdus Üldkohus järeldusega, et kui puuduvad tehnilisi, õiguslikke, ärilisi või finantsraskusi kinnitavad vastupidised tõendid, võis komisjon tõendada geneeriliste ravimite tootjate turule sisenemise võimet ja kavatsust ning nende tegelikke ja konkreetseid turule sisenemise võimalusi, kui ta kogus kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi, mis kinnitas vähemalt kõnealuse ravimi tootmisele ja turustamisele suunatud sammude astumist piisavalt lühikese aja jooksul, et avaldada survet originaalravimi tootjale. Nimelt ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mis käsitleb vastutust konkurentsieeskirjade rikkumiste eest, et ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgituse või põhjenduse, ja kui seda ei tehta, võib järeldada, et tõendamiskohustus on täidetud (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EU:C:2010:389, punkt 80, ja 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 79).

124    Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon suudab kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel tõendada potentsiaalse konkurentsi olemasolu kahe ettevõtja vahel, jätmata tähelepanuta võimalikud vastupidised tõendid, millest ta sai tegelikult teada süüstava ja süüst vabastava uurimise käigus, eelkõige tõendid võimalike takistuste kohta turule sisenemisel, peavad need ettevõtjad seega sellise konkurentsi olemasolu ümber lükkama, esitades vastupidiseid tõendeid, mida nad võivad teha kas haldusmenetluses või esimest korda Üldkohtule esitatud hagi raames (vt viimati nimetatu kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 72). Selline tõendamiskoormis ei kujuta endast tõendamiskoormise alusetut ümberpööramist ega nõuet tõendada negatiivset asjaolu (probatio diabolica), kuna piisab, kui asjaomased ettevõtjad esitavad tõendid positiivse asjaolu kohta, nimelt tehniliste, õiguslike, äriliste või finantsraskuste kohta, mis nende arvates kujutavad endast ületamatuid takistusi neist ühe turule sisenemisel. Kui selline tõend on esitatud, peab komisjon kontrollima, kas see lükkab ümber tema analüüsi potentsiaalse konkurentsi olemasolu kohta.

125    Kui komisjoni ülesanne aga oleks tõendada negatiivselt selliste raskuste ja seega mis tahes ületamatute tõkete puudumist ühe asjaomase ettevõtja turule sisenemisel, oleks selline tõendamiskoormis selle institutsiooni jaoks probatio diabolica. Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 386 õigesti, et tõendid potentsiaalse konkurentsi kohta on sageli asjaomaste ettevõtjate siseandmed, mida neil on paremad võimalused koguda.

126    Samuti ei saa asuda seisukohale, et käesoleva kohtuotsuse punktis 124 kirjeldatud tõendamiskoormis kujutab endast hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna see tähendaks, et originaalravimite tootjalt nõutakse, et ta esitaks enda kaitseks tõendeid, mis ei ole tema, vaid geneeriliste ravimite tootjate valduses. Nimelt ei võeta selles etteheites arvesse konkurentsiasjades kehtivat õigust tutvuda toimikuga, mille eesmärk on võimaldada vastuväiteteatise adressaatidel haldusmenetluses tutvuda komisjoni toimikus sisalduvate tõenditega, et nad saaksid end kaitsta. Õigus tutvuda toimikuga tähendab seda, et komisjon annab asjaomasele ettevõtjale võimaluse analüüsida kõiki uurimistoimikus sisalduvaid dokumente, mis võivad olla tema kaitse jaoks olulised. Need hõlmavad nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muu konfidentsiaalne teave (14. mai 2020. aasta kohtuotsus NKT Verwaltungs ja NKT vs. komisjon, C‑607/18 P, EU:C:2020:385, punktid 261 ja 262 ning seal viidatud kohtupraktika). Seega peavad kõik andmed, mis on komisjonile haldusmenetluse staadiumis teada, sealhulgas need, mille on esitanud geneeriliste ravimite tootjad ja mis on potentsiaalselt süüst vabastavad, sisalduma toimikus, millega originaalravimite tootjal põhimõtteliselt on võimalik tutvuda, mistõttu on sellel tootjal võimalus tuvastada võimalikud ületamatud takistused, mis geneeriliste ravimite tootjatel esinevad, ning tugineda neile haldusmenetluses või Üldkohtus.

127    Seega tuleb teise väite kolmas osa ja järelikult teine väide tervikuna tagasi lükata.

c)      Eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimise kriteeriumid (esimene väide)

1)      Poolte argumendid

128    Esimeses väites vaidleb Servier vastu kriteeriumidele, mille alusel Üldkohus leidis, et vaidlusalused kokkulepped kujutavad endast eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguid. See väide koosneb kolmest osast.

129    Servier märgib oma esimese väite esimeses osas, et vastavalt kohtujurist Wahli ettepanekule kohtuasjas CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:1958, punkt 56) on eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõiste, mida tuleb tõlgendada kitsalt, piiratud tegevusega, mille kahjulikkus on olemasolevat kogemust ja majandusteadust arvestades tõendatud ja kergesti ära tuntav.

130    Servier’ sõnul puudus vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval see kogemus. Nimelt, kuna selle institutsiooni või liidu kohtute varasemaid otsuseid ei olnud, oli käesolev juhtum uudne. Servier väidab sellega seoses, et 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643) ei ole asjakohane, kuna see ei käsitle ravimipatendi vaidluste lahendamise kompromisskokkulepet. Eelotsusetaotlus, milles tehti 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt (C‑307/18, EU:C:2020:52), näitab, et seda liiki kompromisskokkuleppe kvalifitseerimine eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks jäi ebaselgeks ja vaieldavaks. Käesolev kohtuasi erineb ka kohtuasjast, milles tehti 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon (C‑591/16 P, EU:C:2021:243), mis on juhtumi asjaoludest hilisem ja kus kõnealuste kokkulepete tegelik eesmärk ei olnud lahendada vaidlust.

131    Lisaks vaidleb Servier vastu sellele, et talle süüks arvatud ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumised on hõlpsasti ära tuntavad. Komisjon, Üldkohus, Ameerika Ühendriikide kohtute praktika ja vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud õigusteooria möönavad, et ravimipatendi vaidluste lahendamise kompromisskokkulepe ei ole iseenesest konkurentsivastane. Pealegi oleks komisjonil kulunud mitusada lehekülge, et selle kohta oma arutluskäik esitada.

132    Esimese väite teises osas heidab Servier, keda toetab EFPIA, Üldkohtule ette, et viimane ei teinud mingeid järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 304 ja kohtuasjas CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:1958) kohtujurist Wahli ettepaneku punktis 56 esitatud reeglist, mille kohaselt ei kuulu eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõiste alla kokkulepped, millel on potentsiaalsed ebamäärased tagajärjed või mis on vajalikud, et saavutada peamist eesmärki, mis ei piira konkurentsi.

133    Kokkulepped, millega lõpetatakse patendivaidlus ja mis ei lähe selle patendi ulatusest kaugemale, on õiguspärased ja kooskõlas avaliku huviga. Käesolevas asjas märgib Servier, et kuigi kümnest ettevõtjast, kes vaidlustasid patendi 947, loobus kolm Euroopa Patendiameti menetlusest pärast Servier’ga kompromisskokkuleppe sõlmimist, ei olnud sellel asjaolu mingit mõju, kuna see menetlus jätkus. Lisaks võis Teva ja Lupini kokkulepetel olla konkurentsi soodustav mõju, tuues varasemaks selle kuupäeva, kui patendist tulenevaid õigusi mitterikkuvad geneerilised ravimid turule sisenevad.

134    Esimese väite kolmandas osas leiab Servier, et Üldkohus ei võtnud arvesse vaidlusaluste kokkulepete majanduslikku ja õiguslikku konteksti. Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 272 järeldusega, et selline kvalifitseerimine tuleb teha siis, kui kokkulepe sisaldab esiteks geneeriliste ravimite tootjale makset või stiimulit ning vaidlustamis- ja turustamiskeelde ning teiseks on sõlmitud ettevõtjate vahel, kes on potentsiaalsed konkurendid, kusjuures see olukord on määratletud laialt.

135    Servier märgib kõigepealt, et mitte iga kokkulepe, mis piirab konkurendi kaubandusvabadust, ei ole tingimata konkurentsi piirav. Selline kvalifikatsioon on välistatud, kui see piirang seondub õiguspärase kokkuleppega, eelkõige mis puudutab patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppes ette nähtud vaidlustamiskeelde. Servier viitab selles osas tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevatele 2004. aasta suuniste punktile 209.

136    Servier väidab esimesena, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 269–271, et „vastupidise“ makse olemasolu, st originaalravimite tootja makse geneeriliste ravimite tootjale, et ajendada viimast sõlmima kokkulepet, võimaldab kvalifitseerida sellise kokkuleppe eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Kuna see hinnang oli aga liiga abstraktne, jättis Üldkohus tähelepanuta vaidlusaluste kokkulepete erisused ning tegelikud ja konkreetsed tagajärjed.

137    Käesoleval juhul näitavad asjakohased kontekstiga seotud asjaolud, et geneeriliste ravimite tootjate sisenemine perindopriili turule ei lükkunud edasi mitte vaidlusaluste kokkulepete, vaid patendi 947 tõttu. Kõik geneeriliste ravimite tootjad, kes sellele patendile vastu vaidlesid, olid sunnitud sellele turule sisenemiseks ootama patendi kehtivuse lõppemist.

138    Servier rõhutab sellega seoses, et Üldkohus leidis, et Krka kokkulepped ei kujutanud endast ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumist, olles võtnud arvesse nende kokkulepete tagajärgi ja asjaolu, et see ettevõtja tunnustas patendi 947 kehtivust. Nii kinnitas ta, et vaidlustamis- ja turustamiskeeld ei ole olemuslikult konkurentsile kahjulikud.

139    Teisena väidab Servier, et erinevalt sellest, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 267, ei ole vastupidine makse iseenesest konkurentsivastane, vaid seda võib selgitada asjaomase patendi tugevusega. Nimelt on tugev patent geneeriliste ravimite tootjatele stiimul, et kokkulepet sõlmida. Vastavalt kohtupraktikale, mis tuleneb 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsusest Windsurfing International vs. komisjon (193/83, EU:C:1986:75, punkt 26), oleks Üldkohus pidanud seda objektiivset asjaolu arvesse võtma. Käesoleval juhul on patendi 947 tugevust tunnustanud Euroopa Patendiamet oma 27. juuli 2006. aasta otsusega ja High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division (patents court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), lordkantsleri kantselei osakond (patendiasju arutav kolleegium)), kes kohaldas Apotexi ja Krka suhtes esialgset õiguskaitse ettekirjutust, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 971 muu hulgas arvesse võttis, kui ta leidis, et need olid „üks käivitav asjaolu“, mis viis Krka kokkulepeteni.

140    Kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 280, et kompromisskokkuleppe konkurentsivastast eesmärki võib eeldada, kui see makse ületab patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppe olemuslikke kulusid, ilma et komisjon peaks tõendama, et need vastavad vähemalt geneerilise ravimi tootja oodatavale kasule, tugines Üldkohus eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõiste laiale käsitusele. Selline lai käsitlus mitte ainult ei kaldu kõrvale kohtupraktikas tunnustatud põhimõtetest, vaid lisaks vabastab komisjoni kohustusest tõendada väidetavat rikkumist.

141    Komisjon, keda toetab Ühendkuningriik, vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

142    Nende kriteeriumide kohta, mis võimaldavad kvalifitseerida patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppe eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, väidab Servier sisuliselt oma esimese väite põhjendamiseks esitatud kolmes väiteosas, mida tuleb analüüsida koos, et selliselt kvalifitseeritakse ainult need kokkulepped, mille kahjulikkus on tõendatud ja kergesti ära tuntav. Tema sõnul ei saa seda kohaldada kokkulepetele, mille võimalikud tagajärjed turule on ebamäärased, või mis on vajalikud peamise eesmärgi saavutamiseks, mis ei piira konkurentsi. Kuna aga Üldkohus Servier’ arvates neid kriteeriume ei kohaldanud, rikkus ta õigusnorme.

143    Kõigepealt tuleb märkida, et arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 69–77 meenutatud kriteeriume, mille alusel võib ettevõtjatevahelise kokkuleppe kvalifitseerida ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, tuleb need argumendid tagasi lükata.

144    Servier’l ei ole alust väita, et see kvalifikatsioon tuleb tagasi lükata eelkõige põhjusel, et selliste kokkulepete kohta puudub komisjoni varasem otsustuspraktika. Nimelt ei ole sugugi nõutav, et komisjon oleks sama liiki kokkuleppeid juba karistanud selleks, et need saaks lugeda eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, isegi kui need on sõlmitud sellises spetsiifilises kontekstis nagu intellektuaalomandi õigused. Olulised on ainult nende kokkulepete tunnused, millest tuleb vajaduse korral kokkuleppe, selle eesmärkide ja selle majandusliku ja õigusliku konteksti üksikasjaliku analüüsi tulemusel järeldada, et see võib olla konkurentsi eriti kahjustav (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Sun Pharmaceutical Industries ja Ranbaxy (UK) vs. komisjon, C‑586/16 P, EU:C:2021:241, punktid 85–87, ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punktid 130 ja 131).

145    Samuti ei saa Servier Üldkohtule ette heita, et viimane ei võtnud arvesse konkurentsi positiivseid või vähemalt ebamääraseid tagajärgi, mida vaidlusalused kokkulepped võivad tema arvates kaasa tuua, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 76 ja 77 meenutatud kohtupraktikale ei ole nende kokkulepete tagajärgede uurimine vajalik ega isegi asjakohane, et teha kindlaks, kas neid võib kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

146    Lisaks tuleb tõdeda, et käesoleval juhul kehtestas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219–222 reeglid ja põhimõtted, mis vastavad sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktides 69–77 kirjeldatutele. Seega ei ole vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides õigusnormi rikutud.

147    Mis puudutab argumente, mis on tuletatud Euroopa Kohtu praktikast õiguspäraste kokkulepetega seonduvate piirangute kohta, siis tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 282–291, et komisjon võis õigustatult jätta uurimata, kas seda kohtupraktikat tuli kohaldada.

148    Tuleb rõhutada, et kui konkreetne tehing või tegevus ei kuulu oma neutraalsuse tõttu ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu põhimõtte reguleerimisalasse, sest see ei too kaasa mingit piirangut konkurentsile, ei seondu keelu põhimõttega ka ühe või mitme selles tehingus või tegevuses osaleja ettevõtlusvabaduse piirangut, kui see piirang on objektiivselt vajalik tehingu või tegevuse elluviimiseks ja neist ühe eesmärkidega proportsionaalne (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, C‑382/12 P, EU:C:2014:2201, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

149    Kui niisugust seonduvat piirangut ei ole võimalik eristada põhitehingust või põhitegevusest ilma viimase olemasolu ja eesmärke ohtu seadmata, tuleb nimelt analüüsida kõnealuse piirangu kooskõla ELTL artikliga 101 koos sellise põhitehingu või -tegevuse kooskõlaga, millega piirang seondub, isegi kui eraldivõetuna võib niisugune piirang esmapilgul näida kuuluvat ELTL artikli 101 lõikes 1 sätestatud keelu põhimõtte kohaldamisalasse (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 70).

150    Selle kindlakstegemisel, kas piirang võib ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalast välja jääda põhjusel, et see seondub põhitehinguga, mis ei ole konkurentsivastane, tuleb analüüsida, kas nimetatud tehingu sooritamine on kõnealuse piirangu puudumise korral võimatu. Asjaolu, et nimetatud tehingut on kõnealuse piirangu puudumise korral lihtsalt keerulisem sooritada või see on vähem kasumlik, ei saa pidada selliseks, et sellega tagatakse piirangu objektiivne vajalikkus, mis on nõutav, et piirangut saaks pidada tehinguga „seonduvaks“. Niisugune tõlgendus laiendaks nimelt seda mõistet piirangutele, mis ei ole põhitehingu sooritamiseks rangelt vajalikud. Selline tulemus kahjustaks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu soovitavat toimet (23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 71).

151    Käesoleval juhul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 291, et vaidlusalustes kokkulepetes ette nähtud vaidlustamis- ja turustamiskeelust tulenevad konkurentsipiirangud ei põhinenud Servier’ patentide kehtivuse tunnustamisel, vaid Servier’lt väärtuse ülekandmisel geneeriliste ravimite tootjale, mis oli sellele tootjale stiimuliks, et ta loobuks Servier’le konkurentsisurvet avaldamast. Nii välistas ta käesoleva kohtuotsuse punktis 148 meenutatud kohtupraktika kohaldamise seetõttu, et vaidlusalused lepingud kujutavad endast eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguid, mida ei saa kvalifitseerida „tehinguteks, mis ei ole konkurentsivastased“, sest need on konkurentsi suhtes väidetavalt neutraalsed. Ta märkis ühtlasi, et vaidlustamis- ja turustamiskeeld saavad olla seonduvad vaid sellise kompromisskokkuleppe puhul, kus kokkuleppe pooled tunnustavad asjaomase patendi kehtivust, mida aga siinses asjas ei esinenud. Neil asjaoludel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 291 õigesti, et komisjon võis õiguspäraselt jätta uurimata seonduvaid piiranguid käsitleva kohtupraktika kohaldamise.

152    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 296–307 analüüsis Üldkohus etteheiteid, milles Servier väitis, et kuna vaidlusaluste lepingute mõju konkurentsile on oma olemuselt ebamäärane, ei saa neid kokkuleppeid kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

153    Selles kontekstis leidis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 304, et komisjon ja kohus ei saa kokkuleppe eesmärgi piiravat laadi uurides ja eelkõige kokkuleppe majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes täielikult eirata selle kokkuleppe potentsiaalseid tagajärgi, mistõttu ei saa eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks pidada kokkuleppeid, millel on nende konteksti arvestades turul ebamäärased tagajärjed.

154    Siiski on see põhjendus vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 73, 76 ja 77 toodud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei ole oma eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguteks kvalifitseeritud tegevuse puhul vaja uurida ega a fortiori tõendada selle tagajärgi konkurentsile.

155    Selle õigusnormi rikkumise alusel otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 305 ja 306 teha iga kokkulepet puudutavate konkreetsete väidete analüüsimisel otsuse Servier’ etteheidete kohta, mis käsitlevad vaidlusaluste kokkulepete ebamääraseid tagajärgi. Tuleb siiski märkida – ilma et see mõjutaks järgnevat analüüsi Servier’ argumentide kohta, mis puudutavad iga kokkulepet ja mille ta esitas apellatsioonkaebuse kolmanda kuni viienda väite raames –, et sellel õigusnormi rikkumisel ei ole põhimõtteliselt mingeid tagajärgi vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasusele, kuna igal juhul lükkas Üldkohus muudel põhjustel tagasi kõik argumendid, mis käsitlevad vaidlusaluste kokkulepete väidetavalt konkurentsi soodustavat või ebamäärast mõju ja mille Servier esitas esimeses kohtuastmes.

156    Servier väidab sellega seoses sisuliselt, et Üldkohus keeldus arvesse võtmast asjaolu, et vaidlusaluste lepingute eesmärk ei olnud mitte konkurentsi kahjustada, vaid lõpetada vaidlused, mis olid tema ja geneeriliste ravimite tootjate vahel, kuna need tootjad tunnustasid patendi 947 tugevust. Lisaks oli Lupini kokkuleppe eesmärk Lupini varasem turule sisenemine ning Teva kokkuleppe peamine eesmärk oli tarnida Tevale perindopriili. Servier rõhutab selles kontekstis, et Üldkohus võttis siiski arvesse asjaolu, et Krka tunnustas selle patendi kehtivust, ja leidis, et selle ettevõtjaga sõlmitud kokkulepped ei kujutanud endast ELTL artikli 101 rikkumist.

157    Siiski piisab, kui meenutada, et kuigi kokkulepetega taotletud objektiivsed eesmärgid on küll asjakohased nende võimaliku konkurentsivastase eesmärgi hindamisel, ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega, et puudutatud ettevõtjatel ei olnud kavatsust takistada, piirata või moonutada konkurentsi, ning asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et kaubandusstrateegia, mis seisneb tootmisahela samal tasemel tegutsevate ettevõtjate jaoks niisuguste kokkulepete üle läbirääkimiste pidamises, et lõpetada patendi kehtivust puudutav vaidlus, on nende ettevõtjate seisukohast loogiline ja mõistlik, ei tõenda kuidagi, et selle strateegia jätkamine oleks konkurentsiõiguse seisukohast õigustatud.

158    Lisaks tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 114–117 esitatud põhjustel tagasi lükata Servier’ etteheide, et Üldkohtu poolt vaidlusalustele kokkulepetele antud hinnang ja Krka kokkulepetele antud hinnang on omavahel vastuolus. Kohtuasjas komisjon vs. Servier jt (C‑176/19 P) täna kuulutatud kohtuotsuse punktides 442–474 rahuldas Euroopa Kohus osaliselt komisjoni apellatsioonkaebuse ja lükkas nimelt lõplikult tagasi Servier’ argumendid, millega vaidlustati Krkaga sõlmitud kompromisskokkuleppe ja litsentsilepingu kvalifitseerimine eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguteks. Kuna väidetav vastuolu puudub, tuleb see etteheide tagasi lükata.

159    Mis puudutab seda, kui oluliseks tuleb lugeda vastupidiseid makseid, kui patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppeid kvalifitseeritakse eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 256–273 sisuliselt, et kui seda liiki kokkulepetes on sellised konkurentsi piiravad tingimused nagu vaidlustamis- ja turustamiskeeld, ja kui kokkuleppega kaasneb vastupidine makse, siis võib seda nii kvalifitseerida, kui seda makset ei õigusta mõni muu vastutasu kui geneeriliste ravimite tootja kohustus loobuda konkureerimast originaalravimite tootjaga, kes on asjaomase patendi või asjaomaste patentide omanik.

160    Selle kohtuotsuse punktides 277–280 leidis Üldkohus sisuliselt, et selleks, et teha kindlaks, kas viidatud tingimus on täidetud, tuleb analüüsida, kas vastupidise makse eesmärk on hüvitada kompromissikokkuleppega olemuslikult seotud kulud, mis geneeriliste ravimite tootjal tekkisid. Üldkohus täpsustas, et need kulud hõlmavad muu hulgas kompromisskokkuleppe esemeks olevates vaidlustes tekkinud kulusid tingimusel, et kokkuleppe pooled on need kulud kindlaks määranud ja need ei ole ebaproportsionaalsed kohtumenetluse jaoks objektiivselt vältimatute kulude summaga. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt ei hõlma need kulud seevastu patendist tulenevaid õigusi rikkuvate ravimite varu väärtust ega nende ravimite väljatöötamiseks tehtud uurimis- ja arenduskulusid. Nende kulude alla ei kuulu ka hüvitisena makstavad summad, eelkõige selliste lepingute ülesütlemise korral, mille geneeriliste ravimite tootja on sõlminud kolmandate isikutega.

161    Käesoleva kohtuotsuse punktides 139 ja 140 kokku võetud argumentidega vaidleb Servier sellele arutluskäigule vastu, väites, et vastupidiseks makseks tuleb lugeda kõiki makseid, mis ületavad kompromisskokkuleppega olemuslikult seotud kulud, isegi kui see summa on väiksem kasumist, mida geneeriliste ravimite tootja võis oodata oma turule sisenemisest.

162    Lisaks väidab Servier, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 280, et üldjuhul ei kuulu patendivaidluse lahendamisele omaste kulude hulka hüvitised, mida geneeriliste ravimite tootja võib olla kohustatud maksma kolmandatele isikutele kahju eest, mis viimastele väidetavalt tekkis seetõttu, et tootja otsustas loobuda selle vaidluse esemeks oleva geneerilise ravimi turustamisest.

163    Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt võib geneeriliste ravimite tootja pärast seda, kui ta on hinnanud oma võimalusi võita kohtumenetlus, mis on pooleli tema ja asjaomase originaalravimi tootja vahel, otsustada loobuda kõnealusele turule sisenemisest ja sõlmida viimasega selle menetluse lahendamiseks kompromisskokkuleppe. Niisugust kokkulepet ei saa siiski igal juhul pidada eesmärgi tõttu piiranguks ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses. Asjaolu, et niisuguse kokkuleppega kaasneb see, et originaalravimite tootja kannab geneeriliste ravimite tootjale üle rahalise või mitterahalise väärtuse, ei ole piisav põhjus, et kvalifitseerida see eesmärgi tõttu piiranguks, kuna nimetatud väärtuse ülekandmine võib osutuda põhjendatuks. Nii võib see olla juhul, kui geneeriliste ravimite tootja saab originaalravimi tootjalt summa, mis tõepoolest vastab hüvitisele nendevahelise vaidlusega seotud kulude või ebamugavuste eest või on käsitatav tasuna originaalravimite tootjale tegelikult tarnitava kauba või osutatava teenuse eest (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84–86).

164    Kui kompromisskokkuleppega, millega lahendatakse patendi kehtivust puudutav vaidlus geneeriliste ravimite tootja ja selle patendi omanikust originaalravimite tootja vahel, kaasneb originaalravimite tootjalt geneeriliste ravimite tootjale väärtuse ülekandmine, tuleb järelikult esimesena kontrollida, kas väärtuse ülekannete positiivne netojääk on täielikult põhjendatud – nagu on märgitud eelmises punktis – vajadusega hüvitada selle vaidlusega seotud kulud või ebamugavused, nagu viimati nimetatud tootja nõustamise kulud ja tasud, või vajadusega tasuda geneeriliste ravimite tootjale selle eest, et ta on tegelikult ja tõendatult tarninud kaupu või osutanud teenuseid originaalravimi tootjale (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 92). Nimelt tähendab niisuguse vaidluse lahendamine kompromisskokkuleppega, et geneeriliste ravimite tootja tunnustab asjaomase patendi kehtivust, kuna ta loobub selle vaidlustamisest. Sellest nähtub, et originaalravimite tootja „vastupidiseks“ makseks geneeriliste ravimite tootjale, mida saab lugeda viidatud tunnustamisega kooskõlas olevaks ja järelikult konkurentsi seisukohast põhjendatuks, on üksnes selliste kulude hüvitamine või tarnitud toodete või osutatud teenuste eest tasumine.

165    Teisena, kui selline vajadus ei põhjenda täielikult ülekannete positiivset netojääki, tuleb kontrollida, kas sellise põhjenduse puudumisel on need ülekanded seletatavad üksnes nende ravimitootjate ärihuviga mitte konkureerida võrdsetel alustel. Selle analüüsimiseks tuleb kindlaks määrata, kas see jääk, mis võib sisaldada põhjendatud kulusid, on piisavalt suur, et tõesti ajendada geneeriliste ravimite tootjat loobuma asjaomasele turule sisenemisest ning seega originaalravimite tootjaga võrdsetel alustel konkureerimast, ilma et oleks nõutav, et positiivne netojääk peaks tingimata olema suurem kasumist, mida geneeriliste ravimite tootja oleks saanud, kui ta oleks patendivaidluse võitnud (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 87–94).

166    Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 277–280, et asjaolu, et Servier hüvitas geneeriliste ravimite tootja kohtukulud, mis tekkisid nendevahelises vaidluses, mis lahendati kompromisskokkuleppega, oli põhjendatud sellega, et need kulud olid lahendamisega „lahutamatult“ seotud, tingimusel, et need ei ole ülemäärased ja seega ebaproportsionaalsed, kuid teatud kulusid, mis olid menetluse ja selle lahenduse suhtes liiga „välised“, ei saa lugeda sellest lahutamatuks. Kuna selline lähenemine võtab arvesse asjaolusid, kus on võimalik kulude „vastupidist“ makset põhjendada, et järeldada, et ei esinenud väärtuse ülekandmise stiimulit, vastab see lähenemisele, mis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 163 ja 164 viidatud kohtupraktikast.

167    Mis puudutab konkreetselt seda, et originaalravimite tootja võtab enda kanda hüvitised, mida geneeriliste ravimite tootja võib olla kohustatud kolmandatele isikutele maksma, siis tuleb märkida – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 159 Niche’i olukorra kohta –, et seda laadi makse ei tulene otseselt mitte ravimitootjate tahtest lahendada omavahelised patendivaidlused kompromissiga, vaid pigem sellest, et geneeriliste ravimite tootja loobus asjaomase ravimi turule sisenemast. Sellest järeldub, et Üldkohus ei rikkunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 280 õigusnormi, kui ta otsustas sisuliselt, et selliste hüvitiste tagasimaksmist ei saa pidada lahutamatuks osaks niisugusest kompromisskokkuleppest nagu vaidlusalused kokkulepped.

168    Neid asjaolusid arvestades ja vastupidi Servier’ argumentidele ei ole Üldkohus tõendamiskoormist ümber pööranud ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 280. Jättes kõrvale selles punktis 280 kasutatud sõnastuse, piirdus Üldkohus sisuliselt tõdemusega, et kulud, mida geneeriliste ravimite tootja võib olla kohustatud kolmandatele isikutele hüvitisena tasuma selle geneeriliste ravimite tootja otsuse tõttu loobuda asjaomasele turule sisenemisest, tuleb juhul, kui need kulud kannab originaalravimite tootja, arvata geneeriliste ravimite tootjale tehtud väärtuse ülekandmise hulka, mille positiivset netojääki tuleb analüüsida. Täpsustades viidatud punktis 280, et „kui kokkuleppe pooled soovivad, et selliste tasude maksmist ei kvalifitseeritaks stiimuliks ja eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu olemasolu kinnitavaks asjaoluks, on nende ülesanne tõendada, et need on olemuslikult seotud vaidluse või selle lahendamiseks sõlmitud kompromissiga, ning põhjendada seejärel ära tasu summa“, kohaldas Üldkohus täpselt tõendamiskoormise jaotamise reegleid, millele käesoleva kohtuotsuse punktis 123 viidati.

169    Arvestades eeltoodud asjaolusid ja eelkõige seda, et kui käesoleva kohtuotsuse punktis 155 esitatud kaalutlustest kolmanda kuni viienda väite analüüsi raames ei tulene teisiti, siis ei mõjuta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 304 tehtud õigusnormi rikkumine vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasust, siis tuleb esimene väide tagasi lükata.

C.      Kolmas ja kuues väide, mis puudutavad Niche’i kokkulepet ja Matrixi kokkulepet

1.      Kolmas väide

170    Kolmandas väites vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe suhtes. See väide koosneb kahest osast.

a)      Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

1)      Poolte argumendid

171    Kolmanda väite esimeses osas leiab Servier, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta leidis, et Niche ja Matrix olid tema potentsiaalsed konkurendid.

172    Esimeses etteheites väidab Servier, et Üldkohus hindas valesti perindopriili turule sisenemise takistusi, mis tulenevad Servier’ patentide tugevusest.

173    Korrates sisuliselt oma teise väite raames esitatud argumente, heidab Servier Üldkohtule kõigepealt ette, et viimane lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 444 põhimõtteliselt tagasi selle, kui asjasse puutuv on Niche’i ja Matrixi võimalik arusaam nendest patendist tulenevatest takistustest nende turule sisenemise võime analüüsis, otsustades, et ainult see, kui kohtuotsusega tuvastatakse patendist tulenevate õiguste rikkumine, võib olla nende turule sisenemise ületamatu takistus.

174    Seejärel jättis Üldkohus arvesse võtmata nii asjaolu, et Niche’i kliendid (täpsemalt Sandoz) lõpetasid oma kokkulepped selle ettevõtjaga patendist tulenevate õiguste rikkumise ohu tõttu, kui ka Matrixi katsed töötada välja tema perindopriili geneerilise versiooni vorm, mis ei riku patendist tulenevaid õigusi. Servier’ sõnul on need asjaolud objektiivsed tõendid patendist tulenevate takistuste kohta nende ettevõtjate turule sisenemisel.

175    Lõpuks jättis Üldkohus kontrollimata, kas Niche’il ja Matrixil oli tegelik ja konkreetne võimalus lühikese aja jooksul turule siseneda. Servier’ sõnul ei suutnud Niche patendist tulenevaid tõkkeid kiiresti ületada.

176    Ammendavuse huvides väidab Servier, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 446 ja 447 moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, kui ta kinnitas, et Niche püüdis Servier’ juures tehtud toimingutega „avada teed“ ja siseneda perindopriili turule patendiga seotud takistustest hoolimata. Tegelikult soovis Niche, kes teadis, et tema perindopriil rikkus patendist tulenevaid õigusi, vältida vaidlust Servier’ga.

177    Teises etteheites leiab Servier, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et Niche’i ja Matrixi tehtud sammud olid piisavad tõendamaks, et need ettevõtjad võisid lühikese aja jooksul perindopriili turule siseneda.

178    Esiteks ajas Üldkohus segi võime turule siseneda ja kavatsuse sellele turule siseneda. Turule sisenemise võime sõltub patentidest tulenevate takistuste olemasolust. Seevastu ei piisa sellistest toimingutest nagu müügiloa saamine iseenesest sellise võime tõendamiseks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 458 ja 476. Servier viitab selles osas teise väite teise osa raames esitatud argumentidele, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 94.

179    Teiseks väidab Servier, et tõendamaks, et Niche ja Matrix võisid siseneda perindopriili turule, pidi komisjon analüüsima nendel ettevõtjatel esinenud tehnilisi, õiguslikke, patendist tulenevaid ja finantsraskusi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 461, 462 ja 480 Üldkohtu esitatud asjaolud kinnitavad, et komisjon uuris üksnes nimetatud ettevõtjate tehtud samme. Kuna Üldkohus ei kritiseerinud seda, et ei analüüsitud Niche’i ja Matrixi tegelikke ja konkreetseid võimalusi ületada tehnilised ja õiguslikud probleemid, rikkus Üldkohus oma kohtuliku kontrolli kohustust ja rikkus õigusnormi.

180    Kolmandas etteheites leiab Servier, et kohustades teda vaidlustatud kohtuotsuse punktides 463, 480, 483–486, 489 ja 498 tõendama, et Niche’i ja Matrixi sisenemisel perindopriili turule olid ületamatud takistused, pööras Üldkohus ümber määruse nr 1/2003 artikli 2 alusel komisjonil lasuva tõendamiskoormise. Servier viitab sellega seoses oma teise väite kolmandas osas esitatud argumentidele.

181    Neljandas etteheites väidab Servier, et Üldkohus jättis analüüsimata, kas takistused, millega Niche ja Matrix perindopriili turule sisenemisel kokku puutusid, takistasid tervikuna asumast seisukohale, et need ettevõtjad olid Servier’ potentsiaalsed konkurendid. Asjaolu, et kõik need takistused eraldi võttes olid ületatavad, ei tähenda, et Niche ja Matrix suutsid ületada kõik need takistused tervikuna. Nii toimides rikkus Üldkohus oma kohtuliku kontrolli kohustust ning kohustust analüüsida tõendeid mitte eraldi, vaid kogumis.

182    Viiendas etteheites leiab Servier, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 481 hea halduse põhimõtet valesti. Selle põhimõtte kohaselt peab komisjon hindama kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, et analüüsida konkreetset olukorda, ja vajaduse korral küsima täiendavat teavet, et tema järeldusi kontrollida ja põhjendada. Komisjon keeldus aga rahuldamast haldusmenetluse ajal Servier’ esitatud taotlust, milles paluti esitada Niche’i või tema partnerite ja riigisiseste ametiasutuste vaheline kirjavahetus perindopriili geneerilise versiooni müügiloa taotluste kohta. Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 481 tagasi Servier’ etteheite hea halduse põhimõtte rikkumise kohta eelkõige põhjusel, et taotletud dokumentidel ei olnud „arvestatavat tähtsust“. Servier’ arvates kujutab sellise kriteeriumi kohaldamine – mis ei tulene Euroopa Kohtu praktikast – endast õigusnormi rikkumist.

183    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

184    Servier’ esimene etteheide Üldkohtule on, et viimane ei võtnud piisavalt arvesse patendist tulenevaid takistusi. Selle etteheite põhjendamiseks esimese võimalusena esitatud kolmes argumendis, mida on käsitletud käesoleva kohtuotsuse punktides 173–175, on siiski jäetud tähelepanuta asjaolu, et Üldkohus võttis arvesse patendiga seotud takistusi, ja need tuginevad selles osas vaidlustatud kohtuotsuse väärale tõlgendamisele. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 108, ei leidnud Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 444, et see, kuidas geneeriliste ravimite tootja patendi tugevust tajub, on täiesti asjakohatu, kui hinnatakse ühelt poolt Servier’ ning teiselt poolt Niche’i ja Matrixi vahelise potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu, vaid leidis, et see taju võib olla asjakohane üksnes selleks, et teha kindlaks, kas Niche’il ja Matrixil oli kavatsus turule siseneda, mitte selleks, et hinnata nende võimet turule siseneda. Nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 107–111, ei rikkunud Üldkohus selles osas õigusnormi.

185    Mis puudutab seda, et Üldkohus jättis arvesse võtmata asjaolu, et Niche’i kliendid, täpsemalt Sandoz, lõpetasid selle ettevõtjaga koostöö perindopriili turustamisel, kuna esines patendi rikkumise oht, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda põhjendamiskohustus seda, et Üldkohus peab esitama ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetlusosaliste kõikidest arutluskäikudest, ning et põhjendus võib seega olla tuletatav tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjusi, miks Üldkohus ei nõustunud nende argumentidega, ja annab Euroopa Kohtule piisavalt andmeid oma kontrolli tegemiseks (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Tudapetrol Mineralölerzeugnisse Nils Hansen vs. komisjon, C‑94/15 P, EU:C:2017:124, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

186    Üldkohus ei vastanud tõepoolest sõnaselgelt sellele Servier’ argumendile, kuid – nagu rõhutab komisjon ja nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 465, ilma et Servier oleks sellele vastu vaielnud – Sandozi otsus tehti 2004. aasta jaanuaris, st enne Niche’i ja Matrixi otsust muuta oma perindopriili tootmismeetodit, ning seega enne Niche’i ja Matrixi ettevalmistavaid toiminguid, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 433–440, 446 ja 447, millele Üldkohus tugines, et tõendada nende ettevõtjate kavatsust siseneda Euroopa perindopriili turgudele. Kuna neil asjaoludel ei saa kõnealune faktiline asjaolu mingil juhul mõjutada Üldkohtu järeldusi, ei rikkunud Üldkohus oma kohtuotsuste põhjendamise kohustust, kui ta ei vastanud sõnaselgelt Servier’ sellekohastele argumentidele.

187    Piisab kui märkida, et argumentide – mis käsitlevad Matrixi katseid töötada välja oma perindopriili geneerilise versiooni vorm, mis ei riku patendist tulenevaid õigusi – eesmärk on seada kahtluse alla Üldkohtu hinnang, mille ta andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 447 faktilistele asjaoludele, ning et need argumendid tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

188    Mis puudutab argumenti, et Üldkohus jättis kontrollimata, kas Niche’il ja Matrixil oli tegelik ja konkreetne võimalus lühikese aja jooksul turule siseneda, siis tuleb meenutada, et see põhineb vääral õiguslikul kriteeriumil, sest vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 80 meenutatud kohtupraktikale peavad geneeriliste ravimite tootja ettevalmistavad toimingud võimaldama tal siseneda asjaomasele turule sellise tähtaja jooksul, mis võib avaldada originaalravimite tootjale konkurentsisurvet. Igal juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 442–499, et Üldkohus analüüsis seda küsimust põhjalikult, enne kui ta järeldas, et Niche’i ja Matrixi avaldatud konkurentsisurve oli tegelik.

189    Tuleb tõdeda, et argument, mille Servier esitab ammendavuse huvides oma esimese etteheite põhjendamiseks, on vastuvõetamatu. Nimelt püüab Servier väidetava moonutamise argumendiga – väites eelkõige, et Niche’i algatus „avada tee“ turule sisenemiseks ei toimunud heauskselt – tegelikult vaidlustada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 446 Üldkohtu poolt faktidele antud hinnangut, mis ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 58.

190    Seega tuleb tagasi lükata Servier’ esimene etteheide, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 173.

191    Teise etteheite esimese argumendiga vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule, et potentsiaalse konkurentsi olemasolu tõendamisel võib arvesse võtta müügilubade saamiseks tehtud toiminguid. See argument tuleb siiski tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 118 esitatud põhjustel. Sellised sammud nagu need, mille eesmärk on saada geneerilisele ravimile müügiluba, on asjakohased, et tõendada nii selle ravimi tootja võimet kui ka kavatsust turule siseneda (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 44).

192    Teise argumendiga heidab Servier Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane ei analüüsinud tõenäosust, et Niche ja Matrix suudavad ületada tehnilised ja õiguslikud raskused, millega nad kokku puutusid.

193    Selle argumendiga ei saa nõustuda.

194    Kõigepealt põhineb see argument õiguslikult vääral eeldusel. Vastupidi sellele, mida väitis Servier, ei pea potentsiaalse konkurentsi olemasolu tuvastamiseks – ilma tegeliku konkurentsi ja potentsiaalse konkurentsi igasugust vahetegemist eitamata – tõendama, et geneeriliste ravimite tootjad oleksid kindlasti turule sisenenud ning et turule sisenemine oleks olnud edukas, vaid üksnes seda, et neil olid selles suhtes tegelikud ja konkreetsed võimalused (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 63).

195    Seejärel tuleb märkida, et Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 442–499 üksikasjalikult ja detailselt Niche’il ja Matrixil tekkinud väidetavalt ületamatuid patenti käsitlevaid ning tehnilisi, õiguslikke ja finantstakistusi. Selle analüüsi põhjal ning pärast faktiliste asjaolude ja talle esitatud tõendite hindamist lükkas Üldkohus tagasi väited, millega Servier vaidles vastu sellele, et Niche’il ja Matrixil oli turule sisenemise võime ja kavatsus. Neid asjaolusid arvestades ei saa Servier väita, et Üldkohus ei analüüsinud täielikult kõiki takistusi, millele viidati, et vaielda vastu potentsiaalsele konkurentsisuhtele Niche’i ja Matrixiga.

196    Lõpuks, kuivõrd Servier vaidleb vastu faktiliste asjaolude hinnangule, mille Üldkohus selle analüüsi alusel andis, siis piisab, kui tõdeda, et sellised argumendid on apellatsioonimenetluses vastuvõetamatud.

197    Kolmandas etteheites leiab Servier, et Üldkohus on pööranud ümber tõendamiskoormise, mis puudutas ületamatuid takistusi turule sisenemisel. Siiski piisab, kui meenutada, et käesoleva kohtuotsuse punktides 123–125 esitatud põhjustel lükati tagasi Servier’ argumendid, mis puudutasid tõendamiskoormise ümberpööramist ja probatio diabolica’t. Järelikult tuleb kolmas etteheide samuti tagasi lükata.

198    Servier’ neljas etteheide Üldkohtule on see, et viimane analüüsis Niche’i ja Matrixi ees seisvaid takistusi mitte üldiselt, vaid eraldi.

199    Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei ole neljas etteheide vastuvõetamatu, kuna Servier ei esitanud seda esimeses kohtuastmes esitatud hagis. Kuna see etteheide on suunatud selle vastu, kuidas Üldkohus kohaldas norme, mis reguleerivad tõendamiskoormist ja tõendite hindamist, võib selle esitada apellatsioonimenetluses.

200    Sisulises küsimuses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib komisjon konkurentsiõiguse rikkumist tõendada objektiivsete ja omavahel kooskõlas olevate kaudsete tõendite kogumi abil, mis kogumis hinnates võivad muu ühtse selgituse puudumisel tõendada sellist rikkumist ja seda isegi siis, kui üks või teine nendest kaudsetest tõenditest üksi ei ole selleks piisav (18. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Pometon vs. komisjon, C‑440/19 P, EU:C:2021:214, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).

201    Mis puudutab tõendeid potentsiaalse konkurentsi olemasolu kohta, mida geneeriliste ravimite tootja originaalravimite tootjale pakub, siis vastavalt käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis meenutatud kohtupraktikale ja nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktides 123–125 – juhul, kui komisjon suudab kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel tõendada potentsiaalse konkurentsi olemasolu, jätmata tähelepanuta võimalikke turule sisenemise takistusi, millest ta on teadlik –, peavad järelikult asjaomased ettevõtjad sellise konkurentsi olemasolu ümber lükkama, esitades vastupidiseid tõendeid.

202    Kui kohtul on kahtlusi, tuleb seda tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks, arvestades süütuse presumptsiooni, mida kohaldatakse konkurentsieeskirjade rikkumise menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Hansen & Rosenthal ja H&R Wax Company Vertrieb vs. komisjon, C‑90/15 P, EU:C:2017:123, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

203    Käesoleval juhul märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 432–440, et komisjoni kogutud tõendid, millele vaidlusaluses otsuses viidatakse, võimaldavad asuda seisukohale, et Niche ja Matrix olid Servier’ potentsiaalsed konkurendid, ning selle kohtuotsuse punktides 441–499 uuris ta kõiki võimalikke turule sisenemise takistusi, mis talle teada olid. Seetõttu leidis ta õigusnormi rikkumata, et see ettevõtja pidi esitama vastupidised tõendid, tuginedes vajaduse korral muudele turule sisenemise takistustele. Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 195 on juba rõhutatud, lükkas Üldkohus Servier’ argumentide täieliku, üksikasjaliku ja detailse analüüsi tulemusel tagasi väited, millega vaidlustati, et Niche’il ja Matrixil oli turule sisenemise võime ja kavatsus.

204    Neid asjaolusid arvestades tuleb lisaks märkida, et Üldkohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta hindas ühekaupa Niche’i ja Matrixi turule sisenemise väidetavaid takistusi, kontrollimata lisaks seda, kas hoolimata asjaolust, et ükski neist takistustest ei olnud iseenesest ületamatu, tekitas nende koosmõju siiski ületamatu takistuse. Nimelt ei ole selline analüüs põhimõtteliselt vajalik ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 91, ei ole Servier ei Üldkohtus ega apellatsioonimenetluses selgitanud, kuidas oleks pidanud toimuma nende tõendite uurimine, mille uurimata jätmist ta Üldkohtule ette heidab.

205    Eeltoodu põhjal tuleb neljas etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

206    Viiendas etteheites kritiseerib Servier Üldkohut, sest ta jättis tuvastamata, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet, kuna see institutsioon ei nõudnud, et esitataks Niche’i või tema partnerite ja riigisiseste ametiasutuste kirjavahetus seoses perindopriili geneerilise versiooni müügiloa taotlustega.

207    Tuleb tõdeda, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 80 ja 120 märgitule – mis puudutab müügiloa saamiseks tehtud vajalike toimingute asjakohasust potentsiaalse konkurentsi hindamiseks – meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 479 õigesti, et potentsiaalse konkurentsi olemasolu kindlakstegemiseks võib komisjon tugineda asjaolule, et geneerilise ravimi tootja taotles müügiluba ja osales aktiivselt sellise loa andmise menetluses. Seevastu peab tootja esitama tõendid probleemide kohta, mis objektiivselt takistavad selle loa saamist.

208    Siiski, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 103, ja samamoodi nagu patendi kehtivust puudutava pooleli oleva kohtuvaidluse tõenäoline tulemus ei ole potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu hindamisel määrav – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 81 viidatud kohtupraktikast –, ei ole ka komisjoni ülesanne hinnata selle tootja poolt liikmesriigi ametiasutustes algatatud müügiloa menetluse eduvõimalusi või tõenäolist tulemust ajal, mil see menetlus on või oli pooleli. Kui puudub sellist menetlust lõpetav lõplik otsus, ei saa järelikult võimalikke probleeme, mis objektiivselt takistavad taotletud loa saamist, tuvastada tõendite põhjal, mis puudutavad liikmesriigi pädevate asutuste väljendatud kahtlusi, ilma et see mõjutaks nende lõplikku otsust võimaluste kohta, et menetluse lõppeb loa andmisega.

209    Olles selle kohtuotsuse punktis 480 märkinud, et Niche oli esitanud mitu müügiloataotlust ja osalenud nende saamise menetluses, leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 481, et komisjonile ei saa ette heita, et ta keeldus rahuldamast taotlust, et esitataks kogu Niche’i ja pädevate asutuste vahel toimunud müügiloa menetlusi käsitlev kirjavahetus. Üldkohus leidis sellega seoses sisuliselt, et kuna Servier’l oli haldusmenetluses tabel, milles oli kokku võetud selle kirjavahetuse sisu, oli komisjoni keeldumine nõuda asjaomaste dokumentide esitamist õigustatud, kuna neil dokumentidel ei olnud Servier’ kaitse jaoks „arvestatavat tähtsust“. Üldkohus rõhutas sellega seoses eelkõige asjaolu, et Niche ei esitanud kõnealust kirjavahetust ei haldusmenetluses ega Üldkohtus, et põhjendada oma argumente, millega ta soovis kahtluse alla seada asjaolu, et ta ise oli Servier’ potentsiaalne konkurent.

210    Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 208 otsustatut, tuleb märkida, et taotlus tutvuda kõnealuse kirjavahetusega ei võimaldanud Servier’l esitada tõendeid probleemide kohta, mis objektiivselt takistasid Niche’i ja Matrixi taotletud müügilubade saamist. Seega tuleb tõdeda, et komisjon ei olnud kohustatud nõudma kõnealuse kirjavahetuse esitamist ja Üldkohus ei rikkunud seega käesolevas asjas õigusnormi, kui ta ei tuvastanud, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet. Seega tuleb viies etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

211    Kõike eespool toodut arvestades tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

1)      Poolte argumendid

212    Kolmanda väite teises osas heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane kinnitas Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe kvalifitseerimist eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

213    Kõigepealt viitab Servier oma esimese väite raames esitatud argumentidele, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 129–140 ja milles ta väidab, et Üldkohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 526, 552, 555, 557 ja 558 õiguslikke kriteeriume, mis on vastuolus eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu mõistet käsitleva kohtupraktikaga.

214    Esimeses etteheites väidab Servier, et Üldkohus leidis vääralt, et Niche’ile ja Matrixile makstud 11,8 miljoni naelsterlingi suurused maksed olid vastutasu selle eest, et need ettevõtjad loobusid Servier’ga konkureerimast. Nimelt nähtub Niche’i kokkuleppe sõnastusest, et see summa oli vastutasu kulude ja hüvitiste eest, mida Niche’ilt ja Unichemilt võidakse sisse nõuda seetõttu, et nad lõpetasid oma programmi, et arendada perindopriili sellist geneerilist versiooni, mis rikub Servier’ patentidest tulenevaid õigusi. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 537 vääralt, et need kulud ja hüvitised ei olnud kompromisskokkuleppega olemuslikult seotud, samas kui selle kokkuleppega kaasnes Niche’ile ja Matrixile suur oht, et neid võidakse kohtusse kaevata. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 539 vääralt, et Niche’i ja Matrixi poolt tegelikult makstud kulud ja hüvitised olid väiksemad kui 11,8 miljonit naelsterlingit, mille nad kumbki Servier’lt said. Nimelt on tegemist asjaoludega, mis on hilisemad Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe sõlmimisest, st kuupäevast, mil nende ettevõtjate riski ei olnud võimalik täpselt hinnata.

215    Servier’ teine etteheide on sisuliselt, et Üldkohus tegi kolm viga, kui ta kinnitas, et Niche’i ja Matrixi saadud 11,8 miljoni naelsterlingi suurused maksed kujutasid endast vastutasu selle eest, et Niche ja Matrix nõustusid vaidlustamis- ja turustamiskeeluga.

216    Esiteks keeldus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 541 analüüsimast neid makseid kui stiimulit, võrreldes nende summat Niche’i ja Matrixi prognoositava kasumiga, kui nad kumbki sisenevad perindopriili turule. Servier’ arvates ei ole see võrdlus mitte ebavajalik, nagu otsustas Üldkohus, vaid vajalik. Komisjon on sellise võrdluse teinud ka vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1338, mille kehtivust Servier esimeses kohtuastmes esitatud hagis vaidlustas. Üldkohus asendas seega komisjoni põhjendused omaenda põhjendustega.

217    Teiseks, otsustades, et Servier ei ole tõendanud, et 11,8 miljoni naelsterlingi suurune summa oli asjaomasele turule sisenemisest loobumise stiimuliks ebapiisav, pööras Üldkohus tõendamiskoormise ümber ja rikkus süütuse presumptsiooni põhimõtet.

218    Kolmandaks ei võtnud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 563 Niche’i, Matrixi ja Biogarani kokkuleppe kontekstis arvesse patendist tulenevaid, õiguslikke, tehnilisi ja finantstakistusi, millega Niche ja Matrix kokku puutusid. Ta piirdus selle konteksti analüüsimisega potentsiaalse konkurentsi analüüsis, samas kui Servier’ sõnul on need takistused vaidlustamis- ja turustamiskeeluga nõustumise tegelik põhjus.

219    Täpsemalt vaidleb Servier seoses Biogarani kokkuleppega vastu sellele, et Niche’ile selle kokkuleppe alusel makstud 2,5 miljonit naelsterlingit ületasid Biogaranile üle antud müügiloa toimikute väärtuse. Isegi kui see oleks nii, leiab Servier, et sellest ei oleks piisanud tõendamaks, et see makse on stiimul, kui selle kokkuleppe konteksti arvesse ei võeta. Servier rõhutab, et selle makse summa, mida vaidlusaluses otsuses peeti üksnes täiendavaks stiimuliks, oli liiga väike selleks, et ajendada Niche’i kokkulepet sõlmima.

220    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

221    Oma sissejuhatavates argumentides kordab Servier, et Üldkohus kohaldas eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu olemasolu hindamisel ekslikke õiguslikke kriteeriume, ning viitab oma esimese väite toetuseks esitatud argumentidele. Need sissejuhatavad argumendid tuleb tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 142–169.

222    Esimeses etteheites vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule, et Servier tegi 11,8 miljoni naelsterlingi suurused maksed Niche’ile ja Matrixile vastutasuks turuletulekust loobumise eest. Tuleb siiski tõdeda, et need argumendid põhinevad täielikult eeldusel, et hüvitised, mida geneeriliste ravimite tootja võib olla kohustatud maksma kolmandatele isikutele kahju eest, mis viimastel tekkis seetõttu, et nimetatud tootja otsustas loobuda vaidluse esemeks oleva geneerilise ravimi turustamisest, on põhimõtteliselt osa patendivaidluse lahendamise kompromisskokkuleppega olemuslikult seotud kuludest. Käesoleva kohtuotsuse punktis 167 esitatud põhjustel on see eeldus väär. Järelikult tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

223    Teise etteheite esimeses argumendis väidab Servier, et Üldkohus oleks pidanud võrdlema 11,8 miljoni naelsterlingi suuruseid makseid Niche’ile ja Matrixile selle kasumiga, mida need ettevõtjad võisid loota perindopriili turule sisenemisest. See argument ei ole aga põhjendatud. Piisab, kui meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 165 sedastatule tuleb selleks, et kontrollida, kas väärtuse ülekandmine originaalravimite tootjalt geneeriliste ravimite tootjale kujutab endast vastutasu selle eest, et viimane loobus asjaomasele turule sisenemisest, kindlaks teha, kas väärtuste ülekannete positiivne netojääk on piisavalt suur, et tõepoolest ajendada geneeriliste ravimite tootjat loobuma asjaomasele turule sisenemisest, ilma et oleks nõutav, et positiivne netojääk peaks tingimata olema suurem kasumist, mida geneeriliste ravimite tootja oleks saanud, kui ta oleks patendivaidluse võitnud (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 87–94).

224    Servier heidab teise argumendiga Üldkohtule ette tõendamiskoormise ümberpööramist seoses käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud võrdlusega. Sellest punktist tuleneb siiski, et see argument on tulemusetu, kuna see väidetav tõendamiskoormise ümberpööramine on seotud võrdlusega, mida ei olnud vaja läbi viia.

225    Servier heidab kolmanda argumendiga Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse Niche’i ja Matrixi ees olevaid takistusi. Tuleb tõdeda, et selle argumendiga vaidleb Servier vastu sellele, et Niche’i, Matrixi ja Biogarani kokkuleppel oli konkurentsivastane eesmärk, väites, et need ettevõtjad ei soovinud kokkulepet sõlmida mitte Servier’ pakutud vastupidisest maksest tuleneva stiimuli tõttu, vaid põhjusel, et nende plaan siseneda perindopriili turule oli takistatud. Ta viitab seega nende ettevõtjate kavatsusele ja asjaolule, et nende eesmärk ei olnud mitte konkurentsivastane, vaid oli õiguspärane.

226    Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 159–168, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 277–280, mis muudaks õigusvastaseks tema hinnangu Niche’i ja Matrixi olukorrale, mis esitati selle kohtuotsuse punktides 527–547 seoses sellega, et Servier’ ja tema tütarettevõtja Biogarani poolt väärtuse ülekandmine Niche’ile ja Matrixile kujutas endast stiimulit. Ülejäänud osas, milles Servier püüab kahtluse alla seada komisjoni sellekohast faktilist hinnangut, on tema etteheited vastuvõetamatud.

227    Mis puudutab Servier’ argumente patendiga seotud takistustest, mis Niche’il ja Matrixil olid turule sisenemisel, siis tuleb tõdeda, et need kattuvad potentsiaalse konkurentsi kontekstis esitatud argumentidega, mille Euroopa Kohus on käesoleva kohtuotsuse punktides 184–211 tagasi lükanud. Nimelt, kuna Euroopa Kohus leidis, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, mis muudaks õigusvastaseks tema hinnangu, mille kohaselt need takistused ei kujutanud endast ületamatuid turuletuleku takistusi, ei ole mingit põhjust asuda seisukohale, et selliste takistuste puudumisel võiksid need seada kahtluse alla tuvastatud väärtuse ülekandmise stimuleeriva mõju, kuna see oli tegelik põhjus, miks Niche ja Matrix otsustasid loobuda sisenemast perindopriili turgudele liidus.

228    Mis puudutab Servier’ väidet, et Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe pooltel ei olnud konkurentsivastast kavatsust, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 157, ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega asjaolu, et need ettevõtjad tegutsesid ilma kavatsuseta konkurentsi takistada, piirata või kahjustada, ja asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolu, et kaubandusstrateegia, mis seisneb tootmisahela samal tasemel tegutsevate ettevõtjate jaoks niisuguste kokkulepete üle läbirääkimiste pidamises, et lõpetada patendi kehtivust puudutav vaidlus, oleks nende ettevõtjate seisukohast loogiline ja mõistlik, ei tõenda kuidagi, et selle strateegia jätkamine oleks konkurentsiõiguse seisukohast õigustatud. Servier’ kolmas argument ei ole seega põhjendatud.

229    Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmanda väite teine osa ja järelikult kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

2.      Kuues väide, mis puudutab Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe kvalifitseerimist eri rikkumisteks

230    Apellatsioonkaebuse kuuendas väites vaidleb Servier vastu põhjendustele, millega Üldkohus keeldus asumast seisukohale, et Niche’i kokkulepe ja Matrixi kokkulepe moodustasid ühe rikkumise.

a)      Poolte argumendid

231    Servier leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1302 kinnitas, et Niche’i kokkulepe ja Matrixi kokkulepe kujutasid endast kahte erinevat rikkumist, millest kummagi eest võis komisjon määrata Niche’ile ja Matrixile individuaalse trahvi.

232    Esimesena väidab Servier, et vältav tegevus, mida iseloomustavad mitu ühise eesmärgiga tegevust, kujutab endast ühte rikkumist. Niche’i kokkuleppel ja Matrixi kokkuleppel, mille allkirjastas samal päeval samas kohas Servier’ sama esindaja, oli aga sama eesmärk, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 1296. Vastupidi Üldkohtu järeldusele selle kohtuotsuse punktis 1280, kooskõlastati nende kokkulepetega Niche’i ja Matrixi tegutsemist Servier’ suhtes. Kuna need kokkulepped täiendasid üksteist, oleks Üldkohus pidanud nõustuma Servier’ väitega, et need kokkulepped moodustasid ühe rikkumise.

233    Teisena väidab Servier, et Üldkohus lükkas õiguslikult vääradele kriteeriumidele tuginedes ümber üheks rikkumiseks kvalifitseerimise. Ta märgib sellega seoses, et Üldkohus näib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1296, 1297 ja 1300 välistavat üheks rikkumiseks kvalifitseerimise põhjusel, et Niche’il ja Matrixil ei olnud sama kavatsust. Selline subjektiivne kriteerium kaldub aga kõrvale Üldkohtu praktikast, mis nõuab, et see kvalifitseerimine ei põhineks mitte poolte subjektiivsel tahtel, vaid objektiivsetel asjaoludel (3. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Siemens vs. komisjon, T‑110/07, EU:T:2011:68, punkt 246). Kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1296 viidatud asjaolude põhjal, et Niche’i kokkuleppel ja Matrixi kokkuleppel oli sama eesmärk, oleks ta pidanud sellest järeldama, et tegu oli ühe rikkumisega, hoolimata nende ettevõtjate erinevatest kavatsustest.

234    Servier märgib lisaks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1298 viitas Üldkohus asjaolule, et Niche’il ja Matrixil ei olnud „ühiseid huve“. See kriteerium ei ole aga kohtupraktika seisukohast asjakohane ega nõutav. Igal juhul põhineb Üldkohtu selline hinnang faktiliste asjaolude moonutamisel, kuna need ettevõtjad olid sõlminud suulise kokkuleppe kasumi jagamise kohta ja kokkuleppe vastutuse jagamise kohta turustajate ees, nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 1299.

235    Kolmandana ei saanud Üldkohus Servier’ sõnul tugineda väikestele erinevustele Niche’i kokkuleppes ja Matrixi kokkuleppes, millele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1298, et seada kahtluse alla nende ettevõtjate taotletud ühise eesmärgi olemasolu.

236    Neljandana ei oleks Üldkohus saanud tugineda erimeelsustele Niche’i ja Matrixi vahel Servier’ga sõlmitud kokkulepete rakendamisel, et lükata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1299 tagasi tees, et tegu oli ühe rikkumisega. Nimelt on need erimeelsused nende lepingute sõlmimisest hilisemad.

237    Viiendana ei sea asjaolu, et Matrix ei olnud asjaga seotud alates Niche’i ja Servier’ vaheliste läbirääkimiste algusest või et ta ei olnud Biogarani kokkuleppest teadlik, kahtluse alla ühe rikkumise olemasolu.

238    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

239    Servier väidab oma argumentides, et Üldkohus kohaldas väära õiguslikku kriteeriumi, et teha kindlaks, kas Niche ja Matrix panid toime kaks eri rikkumist. Tema kuuenda väite sõnastuse kohaselt on moonutatud faktilisi asjaolusid ning ta vaidlustab sisuliselt vaidlustatud kohtuotsuses Üldkohtu poolt faktiliste asjaolude õigusliku kvalifitseerimise.

240    Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumine seisnema tingimata üksikus teos, vaid võib seisneda ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses, isegi kui nende tegude või vältava tegevuse üks või mitu osa võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada. Kui erinevad teod kuuluvad „tervikplaani“ nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi siseturul, siis on komisjonil seega õigus omistada nende tegude eest vastutus sõltuvalt osalemisest rikkumises kui tervikus (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

241    Ettevõtja, kes osales oma käitumisega ühes ja vältavas rikkumises, mis vastab konkurentsivastase eesmärgiga „kokkuleppe“ või „kooskõlastatud tegevuse“ mõistetele ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses ning mille eesmärk oli aidata kaasa rikkumise toimepanemisele tervikuna, võib olla ühtlasi vastutav sama rikkumise raames teiste ettevõtjate poolt toime pandud käitumise eest kogu selle aja jooksul, mil ta selles rikkumises osales (vt selle kohta 6. detsembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Verhuizingen Coppens, C‑441/11 P, EU:C:2012:778, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

242    Sellega seoses olgu meenutatud, et selleks, et kvalifitseerida eri tegevus üheks ja vältavaks rikkumiseks, ei ole vaja kontrollida, kas need on üksteist täiendavad, mis tähendab, et igaüks neist on suunatud lahendama üht või mitut tavapärasest konkurentsist tulenevat tagajärge, ning kas need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegude elluviijad on ühe eesmärgiga tervikplaani raames kavandanud. Mõistet „üks eesmärk“ puudutav tingimus seevastu eeldab, et tuleb kontrollida, ega ei esine asjaolusid, mis iseloomustavad rikkumise osadeks olevaid tegusid, mis võivad osundada sellele, et tegevusel, mille on sisuliselt toime pannud teised osalevad ettevõtjad, ei ole sama konkurentsivastane eesmärk või mõju ning see ei kuulu seetõttu ühte „tervikplaani“ oma identse eesmärgi poolest, mis moonutab konkurentsi siseturul (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon, C‑644/13 P, EU:C:2017:59, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

243    Lisaks tuleb märkida, et nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 239 ja 240, ei saa komisjon kaalutlusõiguse alusel ja otstarbekusest lähtudes suvaliselt otsustada tegevusi kvalifitseerida pigem erinevateks kui üheks rikkumisteks. Ta peab seega liidu kohtu kontrollile alludes tõendama, et tegevuse üht- või teistmoodi kvalifitseerimise tingimused on täidetud. Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1294 leidis, kui on tõendatud, et komisjon tegi faktide õiguslikul kvalifitseerimisel vea, tuleb rikkumise tuvastamise otsus tühistada ja trahvisumma ümber arvutada.

244    Käesoleval juhul meenutas Üldkohus sisuliselt käesoleva kohtuotsuse punktis 242 viidatud kohtupraktika elemente, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1295, et „ühe rikkumise tuvastamiseks tuleb komisjonil tõendada, et kõnealused kokkulepped kuuluvad tervikplaani, mille asjaomased ettevõtjad on teadlikult ellu viinud ühise konkurentsivastase eesmärgi saavutamiseks ning selleks peab ta hindama kõiki faktilisi asjaolusid, mis võimaldavad üldist tervikplaani tuvastada või selle olemasolu kahtluse alla seada“. Tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi seoses ühe rikkumise tuvastamisele kohaldatava õigusliku kriteeriumiga.

245    Kohtuasja asjaolude hindamise kohta leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1296 ja 1297, et ehkki Servier’l oli Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe sõlmimisel üks ja sama eesmärk, ei võimalda see asjaolu tõendada, et Niche’il ja Matrixil oli omalt poolt sama eesmärk, mis kinnitaks ühist plaani, ega ammugi mitte, et nad jagasid seda plaani Servier’ga. Nii toimides kohaldas Üldkohus täpselt käesoleva kohtuotsuse punktides 240–242 esitatud kriteeriume, mille kohaselt nõuab üheks rikkumiseks kvalifitseerimine, et iga asjaomane konkurentsivastane tegevus oleks osa samast tervikplaanist selle identse konkurentsivastase eesmärgi tõttu.

246    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1298 ja 1299 leidis Üldkohus, et Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe sõlmimine samal päeval samas kohas sama esindaja poolt ei ole piisav asjaolu, et tõendada Niche’i ja Matrixi ühise plaani olemasolu. Ta tõi välja mitu erinevust nende kokkulepete tingimustes ning lükkas tagasi kaudsed tõendid, et Niche’i ja Matrixi vahel oli suuline kokkulepe nende kokkulepete täitmise kohta, ning järeldas sellest, et neil ettevõtjatel ei olnud „ühist plaani“, mis võimaldaks nende tegevuse kvalifitseerida üheks rikkumiseks.

247    Niche’i kokkuleppe ja Matrixi kokkuleppe sõlmimisega seotud faktiliste asjaolude kohta leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1300, et need tõendavad, et Matrix püüdis rohkem ära kasutada Servier’ pakutavat võimalust, kui teha koostööd Niche’iga ühise plaani raames, mille eesmärk oli lõpetada nende perindopriili puudutav projekt. Matrixi osalemine läbirääkimistel, mille tulemusel sõlmiti Niche’i kokkulepe ja Matrixi kokkulepe ja millest teda teavitati alles hilinenult, piirdus Üldkohtu hinnangul läbirääkimistega, mis puudutasid Servier’ väärtuse ülekandmist temale. Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1301, et Biogarani kokkulepe sõlmiti Matrixi teadmata.

248    Servier väidab siiski, et Üldkohus omistas poolte tahtele liiga suure tähtsuse, kuigi kohtupraktika nõuab, et hinnataks objektiivselt konkurentsivastase tegevuse seotust tervikplaaniga.

249    Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 248, peab selleks, et tuvastada üks rikkumine, olema tõendatud, et ettevõtjate tegevus on osa tervikplaanist selle tõttu, et nad panustavad ühise majandusliku tulemuse saavutamisse (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Toshiba Samsung Storage Technology ja Toshiba Samsung Storage Technology Korea vs. komisjon, C‑700/19 P, EU:C:2022:484, punkt 107 ning seal viidatud kohtupraktika). Sellise ühise eesmärgi olemasolu võib seega tõendada muu hulgas poolte tahtlusega seotud asjaolude alusel, kuna tervikplaani mõiste tähendab, et pooltel oli kavatsus teha koostööd selle plaani rakendamiseks, ning seega on nende kavatsused seoses selle koostööga asjakohased, tingimusel et need on tõendatud objektiivsete ja usaldusväärsete andmete alusel, et teha kindlaks, kas nende tegevus kujutab endast ühte rikkumist.

250    Neil asjaoludel ei ole Servier’l alust väita, et Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud õiguslik kvalifikatsioon põhineb vääral õiguslikul kriteeriumil. Samuti ei ole ta tõendanud, et Üldkohus on fakte moonutanud.

251    Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

D.      Neljas väide, mis puudutab Teva kokkulepet

252    Neljandas väites vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta Teva kokkuleppe suhtes. See väide koosneb kahest osast.

1.      Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

a)      Poolte argumendid

253    Neljanda väite esimeses osas väidab Servier, et Üldkohtu analüüsis potentsiaalse konkurentsi kohta on rikutud mitut õigusnormi. Teise väite raames esitatud argumentide alusel heidab Servier Üldkohtule üldiselt ette, et Üldkohus pani talle vaidlustatud kohtuotsuse punktides 589, 591, 592, 600, 601 ja 603 kohustuse tõendada, et Teva turule sisenemisel esinesid ületamatud takistused, selleks, et näidata potentsiaalse konkurentsi puudumist.

254    Esimeses etteheites vaidleb Servier vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 589, 591, 592 ja 596 esitatud hinnangule, mille kohaselt tema patendid ja see, kuidas pooled neid tajuvad, ning täpsemalt oht, et nende patentide alusel määratakse esialgne õiguskaitse, ei kujuta endast ületamatuid takistusi turule sisenemisel.

255    Servier’ teine etteheide Üldkohtule on, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 599, et viivitused müügiloamenetluses ei ole piisavad selleks, et välistada, et geneeriliste ravimite tootja on potentsiaalne konkurent. Üldkohus ei analüüsinud selliste viivituste mõju, kuigi Servier oli tõendanud, et need olid Teva projekti ohtu seadnud. Lisaks ei olnud Üldkohus nõus sellega, et geneeriliste ravimite tootjatele oli tähtis esimesena asjaomasele turule sisenejate hulgas olla, samas kui komisjon oli vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1126 seda tähtsust sõnaselgelt tunnustanud.

256    Kolmandas etteheites viitab Servier mitmele asjaolude moonutamisele.

257    Ühest küljest moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 586 ja 609–612 Servier’ esitatud tõendeid selle kohta, et Teval ei olnud müügiloa saanud perindopriili varusid.

258    Teisest küljest väidab Servier, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 594 esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldust, kui ta kinnitas, et Servier ei ole vaidlustanud avaldust, millega Teva oli valmis võtma riski, et tema perindopriili turule sisenemise tõttu esitatakse patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi.

259    Servier’ neljas etteheide Üldkohtule on, et viimane keeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 610 arvesse võtmast tõendeid äriühingu Hetero Drugs Ltd (edaspidi „Hetero“) tarnitud toimeainest toodetud geneerilise perindopriili puuduste kohta põhjendusel, et need olid esitatud pärast Teva kokkuleppe sõlmimist. Kuna need tõendid on aga komisjoni uurimisest varasemad, on neil suur tõenduslik väärtus. Leides selle kohtuotsuse punktis 611, et Teva 15. oktoobril 2007 Heterole saadetud e-kirja eesmärk oli „selgelt rakendada“ Teva kokkulepet, moonutas Üldkohus seda e-kirja.

260    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

261    Sissejuhatavad argumendid ja esimene etteheide asjaomasele turule sisenemisel ületamatute takistuste tõendamise koormise kohta põhinevad potentsiaalse konkurentsi hindamisele kohaldatavate õiguslike kriteeriumide vääral mõistmisel, nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 107–111 ning 123–125. Need argumendid ja see etteheide tuleb seega tagasi lükata samadel põhjustel kui need, mis on esitatud nendes punktides.

262    Samamoodi, kuna see etteheide puudutab täpsemalt riski, et nende patentide alusel määratakse esialgne õiguskaitse, siis tuleb meenutada, et nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 112, ei saa esialgse õiguskaitse määramine ja veelgi enam pelk sellise määramise risk iseenesest välistada seda, et geneeriliste ravimite tootja on potentsiaalne konkurent.

263    Teise etteheitega seoses tuleb meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 120 sedastatule ei ole viivitus müügiloa andmise menetluses iseenesest piisav, et seada kahtluse alla asjaolu, et tegemist on potentsiaalse konkurendiga. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata samadel põhjustel, mis on esitatud punktis 120. Mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1126 tehtud viidet „esimese turuletulija“ eelisele, millest saab kasu esimene geneeriliste ravimite tootja, kes viib oma toote turule, siis sellest viitest ei nähtu kuidagi, et originaalravimite tootja potentsiaalseks konkurendiks saab pidada üksnes tootjat, kes suudab oma toote esimesena turule viia. Ülejäänud osas piisab, kui tõdeda, et Servier vaidlustab Üldkohtu faktilise hinnangu nende viivituste kohta ja seega on tema argumendid vastuvõetamatud.

264    Müügiloaga hõlmatud Teva perindopriili varude puudumist käsitlevate tõendite väidetava moonutamisega seoses tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kuna Servier ei ole täpselt välja toonud tõendeid, mille moonutamisele ta viitab, ei ole komisjonil võimalik sellele etteheitele vastata ja Euroopa Kohus ei saa seda kontrollida, mistõttu tuleb see etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

265    Tuleb märkida seoses Servier’ esimeses astmes esitatud hagi moonutamisega, mis olevat toimunud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 594, kuivõrd Üldkohus märkis, et Servier’ ei olnud faktiliselt vaidlustanud kinnitust, mis tuleneb ühest Teva avaldusest (mille kohaselt Teva oli valmis oma perindopriili turule tooma vaatamata riskile, et esitatakse patendist tulenevate õiguste rikkumise hagisid), et Üldkohus vastas Servier’ argumentidele sisuliselt, tuletades selle kohtuotsuse punktis 591 meelde, et Teval lasuv risk, et tema vastu esitatakse patendist tulenevate õiguste rikkumise hagid ja määratakse esialgne õiguskaitse, kui ta siseneb perindopriili turule, ei võimaldanud „välistada Teva tegelikke ja konkreetseid võimalusi ületada kõnealuste patentidega seotud takistused“. Ühtlasi nähtub sellest punktist 594, et ehkki Teva oli alates 2006. aasta veebruarist teadlik riskidest, mis olid seotud patendist tulenevate õiguste rikkumise ja esialgse õiguskaitse määramisega, jätkas ta siiski ettevalmistavaid toiminguid, nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 598.

266    Pealegi, nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 109, ei saa niisuguse patendi olemasolu, mis kaitseb üldkasutatavaks muutunud toimeaine valmistamisprotsessi, iseenesest pidada ületamatuks takistuseks ettevõtja turule sisenemisel ja see ei takista seda, et asjaomase originaalravimi tootja potentsiaalseks konkurendiks kvalifitseeritaks geneeriliste ravimite tootja, kellel tõepoolest on kindel kavatsus ja isiklik võime turule siseneda ning kes oma toimingutega näitab üles valmidust selle patendi kehtivust vaidlustada ja kanda riski, et tema turule sisenemisel esitab selle patendi omanik tema vastu patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 46).

267    Käesoleva kohtuotsuse punktis 265 meenutatud asjaoludest tuleneb seega – ilma et oleks vaja tugineda asjaolule, et Servier ei ole vaidlustanud Teva kavatsust turule riskiga siseneda –, et Üldkohus analüüsis Servier’ argumente sisuliselt ja põhjendas käesoleva kohtuotsuse punktis 266 viidatud kohtupraktikat silmas pidades õiguslikult piisavalt oma järeldust, et Servier’ patentide olemasolu ei kujutanud endast ületamatut takistust Teva potentsiaalsele turule sisenemisele.

268    Sellest järeldub, et moonutamist käsitlev etteheide vaidlustatud kohtuotsuse punkti 594 suhtes on tulemusetu, kuna see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust, mis esitati ammendavuse huvides.

269    Neljandas etteheites vaidleb Servier vastu Hetero 15. oktoobri 2007. aasta e‑kirjale antud hinnangule, viidates selle moonutamisele. Selline etteheide ei kuulu aga vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatud kohtupraktikale apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

270    Eeltoodut arvestades tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

2.      Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

271    Neljanda väite teises osas heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 698, 700 ja 704 kinnitanud Teva kokkuleppe kvalifitseerimist eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Sellega seoses väidab Servier, korrates esimese väite raames esitatud argumente, et asjaolust, et Teva kokkulepe sisaldab konkurentsi piiravaid tingimusi ja makset, mis oli Tevale stiimuliks, et neid tingimusi täita, ei piisa, et kvalifitseerida see kokkulepe eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, eelkõige kuna see kokkulepe soodustas ka Teva enneaegset turuletulekut ja seega olid sellel konkurentsi soodustavad tagajärjed.

272    Enne kui käsitleda Servier’ konkreetseid etteheiteid selles kontekstis, tuleb kõigepealt meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 73, 76 ja 77 meenutatud kohtupraktikale ei oma kokkuleppe võimalikud konkurentsi soodustavad tagajärjed tähtsust kokkuleppe konkurentsivastase eesmärgi analüüsimisel, sh selle võimaliku kahjulikkuse kontrollimisel. Samuti tuleb rõhutada – nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 83 viidatud kohtupraktikast –, et geneeriliste ravimite turule sisenemise edasilükkamist vastutasuna originaalravimite tootja poolt nende geneeriliste ravimite tootjale väärtuse üleandmise eest võib pidada eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, kui need väärtuse ülekandmised on seletatavad üksnes nende ravimitootjate ärihuviga mitte konkureerida võrdsetel alustel.

a)      Teva kokkuleppe eesmärgid

1)      Poolte argumendid

273    Servier väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes arvesse võtmata Teva kokkuleppega objektiivselt taotletavad eesmärgid ainuüksi põhjusel, et see kokkulepe sisaldas konkurentsi piiravaid tingimusi. Servier’ sõnul jättis Üldkohus tähelepanuta asjaolu, et Teva varustamine perindopriiliga oli selle kokkuleppe peamine eesmärk. Servier’ patente puudutavate vaidluste lahendamine kompromissiga oli vaid „teisene“ eesmärk, mille ulatus oli piiratud, kuna see ei laienenud Euroopa Patendiametis pooleli olevale menetlusele patendi 947 kehtivuse kohta. Servier’ sõnul ei kahjusta need eesmärgid iseenesest konkurentsi.

274    Lisaks ei ole põhjendatud Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 704 esitatud analoogia Teva kokkuleppe ja nende asjaolude vahel, mille kohta tehti 20. novembri 2008. aasta kohtuotsus Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643), kuna need asjaolud ei puudutanud mitte uue konkurendi turuletulekut, vaid sellel turul juba tegutsevate konkureerivate ettevõtjate lahkumist.

275    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

276    Servier’ vaidleb vastu, et esines eesmärgi tõttu konkurentsipiirang, tuginedes Teva kokkuleppes välja toodud teatud eesmärkide ja poolte vastava kavatsuse väidetavale õiguspärasusele. Servier’ sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta ei võtnud neid eesmärke ja seda kavatsust arvesse, kvalifitseerides Teva kokkuleppe eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

277    Siiski tuleb meenutada, et tegevuse kvalifitseerimisel eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks tuleb kindlaks teha objektiivsed eesmärgid, mida selle tegevusega soovitakse konkurentsi osas saavutada. Seevastu, nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 87, ei ole ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamisel määrava tähtsusega asjaolu, et ettevõtjad tegutsesid ilma, et neil oleks kavatsust takistada, piirata või moonutada konkurentsi, ning asjaolu, et nad taotlesid teatud õiguspäraseid eesmärke. Asjakohane on ainult selle tegevuse majandusliku kahjulikkuse ulatuse hindamine konkurentsi nõuetekohasele toimimisele asjaomasel turul. See hinnang peab tuginema objektiivsetele kaalutlustele, mis tehakse vajaduse korral selle praktika üksikasjaliku analüüsi põhjal, ning selle eesmärkidele ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84 ja 85, ning 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 131).

278    Lisaks, kuivõrd Servier rõhutab, et Teva kokkuleppe „keskne“ eesmärk on varustada Tevat perindopriiliga ja „teisene“ eesmärk vaidluse kompromissiga lahendamine, ja üritab tugineda Euroopa Kohtu praktikale, mis puudutab seonduvaid piiranguid, tuleb järeldada käesoleva kohtuotsuse punktides 148–151 esitatud põhjustel, et see kohtupraktika ei ole kohaldatav sellisele olukorrale, nagu on kirjeldatud Teva kokkuleppes. Nimelt ei ole esiteks Teva kokkuleppe tingimus, mis näeb ette Teva varustamise perindopriiliga, konkurentsi suhtes neutraalne, kuna esinevad vastupidised maksed, mis kujutavad endast väärtuse ülekandmist, ja teiseks ei saa nende samade maksete olemasolu arvestades pidada vaidlustamis- ja turustamiskeelust tulenevaid konkurentsipiiranguid objektiivselt vajalikuks ei selle tingimuse ega vaidluste kompromissiga lahendamise seisukohast, seda enam, et vaidlustamis- ja turustamiskeelu tingimusi tõlgendatakse varustamise tingimuse ainuõiguslikkust silmas pidades.

279    Seega, ilma et oleks vaja otsustada 20. novembri 2008. aasta kohtuotsuse Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (C‑209/07, EU:C:2008:643) asjakohasuse üle, tuleb Servier’ etteheide tagasi lükata.

b)      Teva kokkuleppe ebamäärased tagajärjed 

1)      Poolte argumendid

280    Servier väidab, et Teva kokkuleppe sõlmimise kuupäeval olid selle kokkuleppe potentsiaalsed tagajärjed tervikuna ja osas, milles need olid sel kuupäeval identifitseeritavad, ebamäärased, mistõttu on välistatud Teva kokkuleppe kvalifitseerimine eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, nagu nähtub tema esimese väite raames esitatud argumentidest. Üldkohus moonutas eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 644 ja 667 selle kokkuleppe konteksti puudutavaid asjaolusid ning jättis arvestamata selle kokkuleppe konkurentsi soodustavad tagajärjed.

281    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

282    Servier ei saa tugineda positiivsetele või vähemalt ebamäärastele tagajärgedele, mida Teva kokkulepe võib konkurentsile kaasa tuua, kuna vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 73, 76 ja 77 meenutatud kohtupraktikale ei ole selleks, et teha kindlaks, kas seda kokkulepet saab kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, vaja analüüsida neid tagajärgi, olgu need tegelikud või potentsiaalsed, negatiivsed või positiivsed. Seega, sõltumata asjaolust, et Teva enneaegsest turuletulekust tulenevad väidetavate positiivsete tagajärgede tekkimine ei olnud kindel, kuna Servier’l oli lepinguline õigus selline turule sisenemine täiendava vastupidise makse eest blokeerida, ei saa selle argumendiga igal juhul nõustuda. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata.

c)      Teva kokkuleppe tingimuste kahjulikkus

1)      Poolte argumendid

283    Teva kokkuleppes sisalduva vaidlustamiskeelu kohta kordab Servier oma esimese väite raames esitatud argumente, et seda tüüpi tavaline tingimus ei ole iseenesest konkurentsi kahjustav. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 648 ja 649 eiras Üldkohus 25. veebruari 1986. aasta kohtuotsusest Windsurfing International vs. komisjon (193/83, EU:C:1986:75) tulenevat kohtupraktikat ja tegi vea, kui ta leidis, et asjaolu, et see tingimus ei hõlma menetlust Euroopa Patendiametis, ei oma tähtsust.

284    Teva kokkuleppe turustamiskeeluga seoses jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 663 ja 664 tähelepanuta asjaolu, et selle tingimuse kohaldamisala piirdus sellise perindopriiliga, mis rikkus Servier’ patentidest tulenevaid õigusi, jättes Tevale võimaluse töötada välja vorm, mis ei riku selle ravimi patendist tulenevaid õigusi. Üldkohus jättis selle kohtuotsuse punktis 666 ekslikult kõrvale ka tõendid selle kohta, et Teva arendas välja selle ravimi versiooni, mis ei riku patendist tulenevaid õigusi. Lisaks eksis Üldkohus, kui ta ei võtnud arvesse asjaolu, et Teva varustamine geneerilise perindopriiliga vähendas turustamiskeelu võimalikke piiravaid tagajärgi või isegi kõrvaldas need. Ometi möönis Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 954, et Krkaga sõlmitud kompromisskokkuleppe konkurentsi piiravat laadi võisid kompenseerida konkurentsi soodustavad tagajärjed, mis olid selle sama ettevõtjaga sõlmitud litsentsilepingul.

285    Servier esitas ainuõigusliku varustamise tingimuse kohta kolm etteheidet.

286    Kõigepealt moonutas Üldkohus seda tingimust. Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 662, ei keelanud see tingimus Teval hankida tooteid teistelt tarnijatelt. Teval oli seega vabadus hankida perindopriili kolmandatelt isikutelt, kes toodavad muud perindopriili kui see, mis koosneb patendiga 947 kaitstud alfa-kristallilisel kujul erbumiinist. Üldkohus järeldas selle kohtuotsuse punktis 663 vääralt, et Teva kokkulepe läks Servier’ patentidest kaugemale.

287    Seejärel väidab Servier, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 672 ekslikult ja põhjendamata kinnitanud, et ainuõigusliku varustamise tingimus oli ebatavaline. Seda liiki tingimus on aga õiguspärane ja sageli kasutuses, eelkõige Teva poolt.

288    Lõpuks väidab Servier, et ainuõigusliku varustamise tingimust oleks tulnud hinnata selles kontekstis, arvestades konkurentsitingimusi, mis oleksid esinenud ilma selle tingimuseta. Kuna Teva kokkulepe võimaldas Teval perindopriili turule siseneda, on välistatud selle kvalifitseerimine eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

289    Komisjon vaidleb vastu nii nende argumentide vastuvõetavusele kui ka sisulisele põhjendatusele.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

290    Nende argumentidega vaidleb Servier vastu hinnangule, mille Üldkohus andis Teva kokkuleppe kvalifitseerimisel eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, väites sisuliselt, et ei selle kokkuleppe vaidlustamiskeeld, turustamiskeeld ega ainuõigusliku varustamise tingimus ei saanud tekitada konkurentsivastaseid tagajärgi.

291    Nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 88, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kooskõlastatud tegevust saab kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, analüüsida selle sisu, kujunemislugu, õiguslikku ja majanduslikku konteksti, eelkõige selle turu eripära, millel konkreetselt avaldub tegevuse mõju. Asjaolu, et selle tegevuse elluviimiseks mõeldud kokkuleppe tingimustest ei ilmne konkurentsivastane eesmärk, ei ole iseenesest määrava tähtsusega.

292    Nimelt ei sõltu eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimine nende lepingute vormist või muudest õiguslikest instrumentidest, mille eesmärk on salajane tegevus ellu viia, ega ka sellest, kuidas pooled võivad subjektiivselt tajuda lahendust vaidlusaluse patendi kehtivuse üle. Asjakohane on hinnata üksnes seda, millises ulatuses on see tegevus majanduslikult kahjulik konkurentsi nõuetekohasele toimimisele asjaomasel turul. See hinnang peab tuginema objektiivsetele kaalutlustele, mis tehakse vajaduse korral selle praktika üksikasjaliku analüüsi põhjal, ning selle eesmärkidele ning majanduslikule ja õiguslikule kontekstile, millesse see kuulub (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 84 ning 85, ja 25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Lundbeck vs. komisjon, C‑591/16 P, EU:C:2021:243, punkt 131).

293    Nii võivad kompromisskokkulepped, millega turule siseneda kavatsev geneeriliste ravimite tootja tunnustab vähemalt ajutiselt originaalravimite tootja patendi kehtivust ning kohustub seetõttu selle vaidlustamata jätma ja sellele turule sisenema, kaasa tuua konkurentsi piiravad tagajärjed, kuna patendi kehtivuse ja ulatuse vaidlustamine on osa tavapärasest konkurentsist sektorites, milles esinevad ainuõigused tehnoloogiale (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 81).

294    Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 305 sisuliselt rõhutas, tuleb selleks, et teha kindlaks, kas kokkuleppe võib kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, hinnata, kas see kokkulepe kui tervik kahjustab majanduslikust seisukohast konkurentsi nõuetekohast toimimist asjaomasel turul sellisel tasemel, mis õigustab sellist kvalifitseerimist, mitte analüüsida iga selle tingimust eraldi. Teva kokkuleppe vaidlustamis- ja turustamiskeelu ning ainuõiguslike varustamise tingimuste vahelise tiheda seose tõttu oli seega hädavajalik analüüsida neid tingimusi ühe tervikuna.

295    Lisaks ei võta Servier’ argumendid arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 83 meenutatud kohtupraktikat, millest nähtub, et kriteerium, mis võimaldab kontrollida, kas selline kompromisskokkulepe nagu Teva kokkulepe on eesmärgi tõttu konkurentsipiirang, seisneb selle kontrollimises, kas originaalravimite tootjalt väärtuse ülekandmine geneeriliste ravimite tootjale on vastutasu selle eest, et viimane loobus asjaomasele turule sisenemast (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punktid 87–94).

296    Käesoleval juhul on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 644 ja 645 välistanud, et Teva kokkuleppe potentsiaalselt neutraalne või konkurentsi soodustav mõju oleks asjakohane ning seonduvaid piiranguid käsitlev kohtupraktika oleks kohaldatav, ilma et ta oleks rikkunud õigusnorme, mis võiksid seada kahtluse alla nendes punktides tehtud järelduse, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 76, 77, 148–151, 272 ja 278 esitatud põhjendustest.

297    Mis puudutab piiranguid Teva käitumisele turul, siis on Üldkohus sisuliselt kinnitanud vaidlusaluses otsuses tehtud järeldusi. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 647–678 esitatud põhjustel leidis Üldkohus esiteks, et vaidlustamiskeeld keelas Teval tõendada, et tema perindopriil ei rikkunud Servier’ patentidest tulenevaid õigusi, ning vaidlustada nende kehtivust Ühendkuningriigis. Teiseks tuvastas ta, et turustamiskeeld pani Tevale täieliku keelu toota või turustada Ühendkuningriigis oma perindopriili, mida Servier pidas patendist tulenevaid õigusi rikkuvaks, või selle mis tahes versiooni, mida Servier võis pidada patendist tulenevaid õigusi rikkuvaks. Kolmandaks tuvastas Üldkohus, et ainuõigusliku varustamise tingimus, mis oli tihedalt seotud eelmisega, pani Teva valiku ette, kas turustada Servier’ perindopriili, mis koosneb alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, või juhul, kui Servier talle ei tarni, saada kindlasummalist hüvitist summas 500 000 naelsterlingit kuus. Selle alternatiivi ja nende tingimuste kombinatsiooni koostoimes mõju andis praktikas Servier’le võimaluse takistada Teval turustada Ühendkuningriigis ilma tema nõusolekuta perindopriili geneerilist versiooni, mis koosneb alfa-kristallilisel kujul erbumiinist.

298    Servier heidab Üldkohtule ette ainuõigusliku varustamise tingimuse ja turustamiskeelu moonutamist. Vastupidi sellele, mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 662 ja 663, hõlmasid need tingimused Servier’ sõnul esiteks üksnes perindopriili versiooni, mis koosneb alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, mistõttu Teval oli vabadus osta muid perindopriili vorme kolmandatelt isikutelt ja turustada neid, ning teiseks ei ületanud nende tingimuste ulatus Servier’ patentide kohaldamisala.

299    Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 663, siis nähtub selle kohtuotsuse punktist 6, et patent 947 puudutab konkreetselt perindopriili versiooni, mis koosneb alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, ja selle valmistamismeetodeid, ilma et see kohtuotsus sisaldaks muid selgitusi, mis selle asjaolu kahtluse alla seaks. Teva kokkuleppe sõnastusest tuleneb aga, et turustamiskeeld ja ainuõigusliku varustamise tingimus olid kohaldatavad ka üksnes sellise perindopriili suhtes, mis koosnes alfa-kristallilisel kujul erbumiinist ja kuulus seega tingimata selle patendi kohaldamisalasse. Seega on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 663 tehtud järelduses, et need tingimused ületasid Teva kokkuleppes käsitletud Servier’ patentide kohaldamisala, seda kokkulepet moonutatud.

300    Üldkohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 665 ja 666 siiski nõuetekohaselt ja ühemõtteliselt arvesse seda, et need tingimused on piiratud perindopriiliga, mis koosneb alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, kui ta analüüsis nende tingimuste eset konkurentsi seisukohast. Seega nähtub selle kohtuotsuse punktidest 662, 665 ja 666, et Üldkohus ei ole selles osas tõendeid moonutanud. Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 175, lükkas Üldkohus Servier’ argumendid asjakohatuna tagasi põhjusel, et perindopriili vorm, mida Teva kavatses turustada Teva kokkuleppe allkirjastamise kuupäeval, oli just see, mis oli selle kokkuleppe turustamiskeelu ja ainuõigusliku varustamise tingimuse ese. Neil asjaoludel ei sea asjaolu, et nende tingimuste kohaldamisala piirdus perindopriili selle vormiga, kahtluse alla nende konkurentsi piiravat laadi, nagu Üldkohus seda analüüsis. Seega ei lükka käesoleva kohtuotsuse punktis 299 tuvastatud tingimuste moonutamine ümber Üldkohtu järeldust nende tingimuste konkurentsivastasuse kohta ja puudutab lõpuks vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust, mis on esitatud ammendavuse huvides. Samuti ei saa nõustuda Servier’ argumendiga, et need tingimused on väidetavalt tavapärased, kuna Servier ei sea kuidagi kahtluse alla seda konkurentsivastast laadi.

301    Ülejäänud osas tuleb tagasi lükata Servier’ muud argumendid, mis puudutavad seda, et vaidlustamis- ja turustamiskeeld ei olnud väidetavalt kahjulikud, kuna nagu komisjon õigesti väidab, soovitakse nende argumentidega tegelikult vaidlustada Üldkohtu hinnangut Teva kokkuleppe tõlgendamise tarvis talle esitatud tõendite ja asjakohaste faktiliste asjaolude kohta.

d)      Vastupidine makse

1)      Poolte argumendid

302    Kõigepealt kordab Servier, et patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppes asuv vastupidise makse tingimus ei ole iseenesest konkurentsivastane. Sama kehtib veelgi enam, kui seda liiki makse on ette nähtud sellise varustamiskokkuleppe raames nagu Teva kokkulepe. Servier viitab selles osas esimese väite kolmandas osas esitatud argumentidele, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 139 ja 140.

303    Teva kokkuleppes ette nähtud kindlasummalise hüvitise tingimuse kohta väidab Servier, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 660 ja 699 mitut õigusnormi, kui ta leidis, et see hüvitis oli osa vastupidisest maksest, mille alusel nimetatud kokkulepe kvalifitseeriti eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 685 ekslikult kõrvale sellise tingimuse tavapärasuse. Isegi kui hüvitise eesmärk oli maksta Tevale hüvitist vastutasuks perindopriili turule sisenemisest loobumise eest, ei piisaks sellest, et kvalifitseerida seda vastupidiseks makseks. Nimelt ei ole kindlasummaline hüvitis seotud patendivaidluste lahendamise kompromissiga, vaid Teva kokkuleppes ette nähtud ainuõigusliku varustamise kohustuse täitmata jätmisega. Kindlasummalise hüvitise maksmine oli oma olemuselt ebakindel. Seega ei oleks tohtinud seda hüvitist arvesse võtta, kui seda võrreldi patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppega olemuslikult kaasnevate kuludega.

304    Tevale 5 miljoni naelsterlingi maksmisega seoses viitab Servier oma esimese väite raames esitatud argumentidele, et vaidlustada selle makse asjakohasus, kui kokkulepe kvalifitseeritakse eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Servier’ sõnul oli selle makse eesmärk katta kulud, mis Teval tekkisid, kuna ta lõpetas Heteroga ja Alembic Pharmaceuticals Ltd-ga sõlmitud lepingud perindopriili geneerilise versiooni tootmiseks, hävitas olemasolevad varud ja kandis kohtukulud. Need kulud tulenevad aga otseselt Teva kokkuleppest.

305    Servier heidab Üldkohtule ette, et viimane moonutas tema argumente 5 miljoni naelsterlingi maksmise põhjuse kohta, kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 697, et tema väitel oli selle makse eesmärk „tagada“ Teva kokkuleppe ainuõigusliku varustamise tingimus, kuigi ta väitis, et selle kokkuleppe eesmärk oli tema arvates tagada Teva kui geneeriliste ravimite turustaja teenused Ühendkuningriigis. Üldkohus jättis aga selle asjaolu kontrollimata.

306    Komisjon vaidleb vastu nii nende argumentide vastuvõetavusele kui ka sisulisele põhjendatusele.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

307    Ei saa nõustuda argumendiga, et Servier’ makseid Tevale ei tohiks samastada vastupidise maksega, kuna Teva kokkulepe ei ole kompromisskokkulepe, vaid ainuõiguslik varustamiskokkulepe. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 290–300, ei muuda see asjaolu sugugi seda, et Teva kokkulepe sisaldas eesmärgi tõttu konkurentsipiirangut, ja seega – nagu on meelde tuletatud eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 272 – võib sellise vastupidise maksena käsitada asjaolu, et Servier maksis rahasummasid vastutasuks selle eest, et Teva nende piirangutega nõustuks.

308    Selleks, et kooskõlastatud tegevus kuuluks ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu kohaldamisalasse, peab see ühtlasi vastama eri tingimustele, mis ei sõltu mitte selle tegevuse õiguslikust laadist või seda elluviivatest õiguslikest instrumentidest, vaid selle seotusest konkurentsiga, nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 292. Kuna selle sätte kohaldamine põhineb kõnealuse praktika majanduslike tagajärgede hindamisel, ei saa seda tõlgendada nii, et see kehtestab mis tahes eelneva hinnangu teatud liiki kokkulepete suhtes, mis on kindlaks määratud selle õigusliku laadi alusel, kuna iga kokkulepet tuleb hinnata lähtuvalt selle konkreetsest sisust ja majanduslikust kontekstist ning eelkõige asjaomase turu olukorrast (vt selle kohta 30. juuni 1966. aasta kohtuotsus LTM, 56/65, EU:C:1966:38, lk 358, ja 17. novembri 1987. aasta kohtuotsus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, 142/84 ja 156/84, EU:C:1987:490, punkt 40). Pealegi kahjustaks liidu konkurentsiõiguse rakendamist raskelt see, kui konkurentsivastase kokkuleppe pooled saaksid ELTL artikli 101 kohaldamist vältida pelgalt selle kaudu, et valivad oma kokkuleppele mingi teatava vormi.

309    Samuti tuleb tagasi lükata Servier’ argumendid, millega ta väidab, et ei algset 5 miljoni naelsterlingi suurust makset ega kindlasummalist 5,5 miljoni naelsterlingi suurust hüvitist ei tuleks pidada vastupidise makse osaks. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 161–167, tuleb nimelt kontrollida, kas nende ülekannete positiivne netojääk võib olla täielikult põhjendatud vajadusega hüvitada selle vaidlusega seotud kulud või ebamugavused, ning kui see nii ei ole, siis hinnata, kas nende väärtuste ülekandmise positiivne netojääk oli piisavalt suur, et olla stiimuliks geneeriliste ravimite tootjale loobumaks tegelikult asjaomasele turule sisenemast.

310    Vaidlustatud kohtuotsuse punktide 687–699 lugemisel ilmneb, et Üldkohus analüüsis üksikasjalikult küsimust, kas kõnealused kaks makset olid vajalikud vastavalt tingimustele, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 161–167 meenutatud kohtupraktikast, ja küsimust, kas need maksed, arvestades eelkõige nende suurust, olid Tevale stiimuliks, et ta nõustuks Teva kokkuleppes sisalduvate konkurentsipiirangutega. Kuna Servier ei esitanud tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla vaidlusaluses otsuses tehtud komisjoni järeldused, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 687–699 esitatud kaalutluste põhjal õigusnormi rikkumata, et 10,5 miljonit naelsterlingit, mille Servier Tevale maksis, oli Tevale stiimuliks, et ta loobuks turule sisenemast.

311    Servier’ argumendid vastupidise makse kohta ning neljas väide tervikuna tuleb seega tagasi lükata.

E.      Viies väide, mis puudutab Lupini kokkulepet

312    Viiendas väites vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamise kohta Lupini kokkuleppe suhtes. See väide koosneb kolmest osast.

1.      Esimene väiteosa, mis puudutab potentsiaalset konkurentsi

a)      Poolte argumendid

313    Viienda väite esimeses osas heidab Servier Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist sellise õigusliku kriteeriumi kohaldamisel, mis võimaldab kvalifitseerida Lupini potentsiaalseks konkurendiks, ning viitab sellega seoses oma teise väite raames esitatud argumentidele.

314    Esimesena väidab Servier, et vaidlustatud kohtuotsuses on korduvalt asjaolusid moonutatud.

315    Mis puudutab faktilisi asjaolusid, siis kinnitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 729 ja 730 esiteks, et pärast Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsust ei mainita toimikus sisalduvates tõendites seda ega isegi viidata sellele, et Lupin kavatses patendi 947 kehtivuse vaidlustamisest loobuda. See kinnitus on aga ebatäpne ja Üldkohus moonutas selles osas fakte. Lupin kaebas selle otsuse edasi ja esitas Ühendkuningriigi kohtule patendi 947 tühistamise taotluse, mis liideti Apotexi ja Krka taotlusega, kuid vastupidi sellele, mis nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 1016, ei uskunud ta oma eduvõimalustesse.

316    Teiseks moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 748 ja 749, et Lupinil olid Lupini kokkuleppe sõlmimise kuupäeval pooleli kaugele jõudnud läbirääkimised äripartneritega perindopriili geneerilise versiooni turustamiseks. Servier leiab siiski, et need läbirääkimised olid piiratud ega jõudnud kunagi lõpule.

317    Üldkohus moonutas ka esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldust, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 736 kinnitas, et Servier ei vaidlustanud Lupiniga seoses hindamiskriteeriume, mida komisjon kohaldas potentsiaalse konkurentsi olemasolu tuvastamisel.

318    Teisena heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane ei võtnud piisavalt arvesse Lupini patenti käsitlevat olukorda ja kaubandusolukorda.

319    Mis puudutab patenti käsitlevat olukorda, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 728 vääralt, et see, kuidas Lupin seda olukorda tajub, on asjakohane üksnes selleks, et hinnata nimetatud ettevõtja turule sisenemise kavatsust.

320    Mis puudutab kaubanduslikke raskusi, siis heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 749, et Lupinil olid tegelikud ja konkreetsed võimalused turustada oma perindopriili geneerilist versiooni kogu liidus, kuigi ta tegutses ainult Ühendkuningriigi turul. Selle kohta heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane moonutas tema argumente, kui ta kinnitas, et Servier piirdus üksnes ületamatute kaubanduslike takistuste esiletoomisega, kuigi Servier oli märkinud, et kuna Lupinil ei olnud äripartnereid, ei saanud ta lühikese ajaga turule siseneda, mida hiljem ka asjaoludega kinnitati.

321    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

322    Tuleb tõdeda, et viidates teatavate faktiliste asjaolude sisulisele ebaõigsusele võrreldes toimiku materjalidega või tõendite moonutamisele, vaidleb Servier tegelikult vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 730, 748 ja 749 Üldkohtu poolt neile faktidele ja tõenditele antud hinnangule, mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatud kohtupraktikale ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

323    Väite kohta, et Üldkohus moonutas Servier’ esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldust, tuleb märkida, et selle hagiavalduse punkti 108 selgest ja täpsest sõnastusest nähtub, et Servier vaidles vastu komisjoni kohaldatud õiguslikele kriteeriumidele. Servier väitis nimelt, et komisjon kohaldas vääralt potentsiaalse konkurentsi hindamist käsitlevat kohtupraktikat. Leides vaidlusaluses otsuses, et asjaolu, et geneeriliste ravimite tootjatel ei ole ületamatuid takistusi, võrdub sellega, et tunnistatakse tegelike ja konkreetsete võimaluste olemasolu turule sisenemiseks, muutis komisjon Servier’ sõnul väljendi „tegelik ja konkreetne“ sisutühjaks ja „võttis aluseks kohtupraktikaga vastuolus olevat õigusliku kriteeriumi“.

324    Jättes kõrvale selle moonutamise, tuleb siiski tõdeda, et Üldkohus ei piirdunud üksnes selle küsimuse hindamisega, kas Lupinil on turule sisenemisel võimalikke ületamatuid takistusi, vaid analüüsis ka täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 718–724 üksikasjalikult selle ettevõtja ettevalmistavaid toiminguid turule sisenemiseks, mis võimaldasid järeldada vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 79, 80 ja 104–111 sedastatule, et Lupinil oli kavatsus ja võime ning seega ka tegelikud ja konkreetsed võimalused turule siseneda. Lisaks ei rikkunud Üldkohus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 118, 120 ja 121 sedastatule ühtegi õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 736–743 esitatud põhjustel, et Servier’ argumendid, mis puudutavad raskusi, mis Lupinil müügiloamenetlustes tekkisid, ei sea kahtluse alla tema kui potentsiaalse konkurendi staatust. Selliselt tuvastatud moonutamine ei mõjuta seega vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni kehtivust.

325    Lisaks tuleb tõdeda, et Servier’ argumendid, mis puudutavad Lupini seisukohast patendiolukorra hindamist, jätavad tähelepanuta asjaolu, et Üldkohus võttis arvesse patendiga seotud takistusi ja need argumendid põhinevad selles osas vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 108, ei järeldanud Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 728, et see, kuidas geneeriliste ravimite tootja patendi tugevust tajub, on täiesti asjakohatu, kui hinnatakse ühelt poolt Servier’ ning teiselt poolt Niche’i ja Matrixi vahelise potentsiaalse konkurentsisuhte olemasolu, vaid leidis, et see taju võib olla asjakohane üksnes selleks, et teha kindlaks, kas Niche’il ja Matrixil oli kavatsus turule siseneda, mitte aga selleks, et hinnata nende võimet turule siseneda. Nagu nähtub ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 107–111, ei rikkunud Üldkohus selles osas õigusnormi. Need argumendid tuleb seega tagasi lükata.

326    Mis puudutab Servier’ etteheiteid õiguslike ja kaubanduslike takistuste kohta, millega Lupin kokku puutus, eelkõige nende takistuste kohta, mis on seotud vajadusega leida kaubanduspartnereid, ning seda, et Üldkohus on väidetavalt moonutanud Servier’ esimeses kohtuastmes esitatud argumente nende kaubanduslike takistuste kohta, siis püüab Servier tegelikult seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 736–742 ja 744–749, mis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatud kohtupraktikale ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

327    Seetõttu tuleb viienda väite esimene osa tagasi lükata.

2.      Teine väiteosa, mis puudutab eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks kvalifitseerimist

328    Viienda väite teises osas kordab Servier oma esimese väite raames esitatud argumente ja heidab Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kvalifitseerides Lupini kokkuleppe eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

a)      Vastupidine makse

1)      Poolte argumendid

329    Viidates oma esimese väite raames esitatud argumentidele, vaidleb Servier vastu Üldkohtu arutluskäigule, mille kohaselt kaubanduskokkuleppe samaaegne sõlmimine patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppega kujutab endast vastupidist makset, mis muudab selle kompromisskokkuleppe oma eesmärgi tõttu konkurentsivastaseks, kui seda kokkulepet ei sõlmitud turutingimustel.

330    Servier vaidleb vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 827 esitatud Üldkohtu järeldusele, et 40 miljoni euro maksmine Lupinile kujutab endast vastupidist makset. Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 816 esitatud võrdlus selle summa ja Lupini oodatava tulu vahel ei ole asjakohane, kuna see summa on vastutasu patentide eest ja kuna Lupin ei loobunud turule sisenemisest, vaid nõustus sellele turule sisenemisel teatud tingimusi täitma. Isegi kui see summa ületas Lupini kahe aasta kasumi väärtust, ei ole komisjon tõendanud, et see väärtus oli piisav, et olla Lupinile lõputult stiimuliks, et ta loobuks perindopriili turule sisenemast.

331    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

332    Tuleb märkida, et Servier’ argumendid seisnevad sisuliselt väites, et erinevalt sellest, mida otsustas Üldkohus, ei ole asjaolu, et ta tasus Lupinile 40 miljonit eurot kolme patenditaotlusega seotud intellektuaalomandi õiguste loovutamise eest, vastupidine makse, vaid õiguspärane vastutasu nende õiguste omandamise eest.

333    Sellega seoses tuleb meenutada – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 163 ja 166 –, et kuigi maksed, mis vastavat tasule kaupade või teenuste eest, mis tarniti või osutati originaalravimite tootjale, võivad osutuda põhjendatuks, ei ole see nii, kui need on ülemäärased ega ole seega selleks vajalikud. Nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktis 165, tuleb sellisel juhul kontrollida, kas nende summade positiivne netojääk, sealhulgas võimalikud põhjendatud kulud, on piisavalt suur, et see oleks geneeriliste ravimite tootjale tegelikult stiimuliks, et ta loobuks asjaomasele turule sisenemisest, ilma et oleks nõutav, et see jääk oleks tingimata suurem kasumist, mida ta oleks saanud, kui ta oleks võitnud patendivaidluse, mis lahendati kompromissiga.

334    Käesoleval juhul tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 814–824 sisuliselt, et 40 miljonit eurot, mille Servier maksis Lupinile vastutasuna viimase esitatud kolme patenditaotluse loovutamise eest, tuleb arvesse võtta väärtuse ülekandmiste hulgas, mis võimaldab kindlaks teha vastupidist makset, mis kujutas endast vastutasu selle eest, et Lupin loobus turule sisenemisest. Sellega seoses tõdes Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 825, et Servier’l ei õnnestunud esitada tõendeid, mis võimaldaksid järeldada, et see makse vastas tavapärastel turutingimustel tehtud tehingule. Üldkohus leidis sisuliselt, et võõrandatud tehnoloogia ei õigusta sellise summa suurust, ning järeldas seejärel nimetatud kohtuotsuse punktis 827, et see makse on Servier’ ja Lupini vahelise patendivaidluse lahendamise kontekstis stiimul. Võttes aga arvesse käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis meenutatud kriteeriume, ei ole Üldkohus selle hinnanguga rikkunud ühtegi õigusnormi.

335    Kuna ei esinenud Servier’ viidatud õigusnormi rikkumist, mis võimaldaks seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangu kehtivuse, tuleb Servier’ argumendid ülejäänud osas tagasi lükata, kuna nende eesmärk on tegelikult paluda Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata, mis aga ei kuulu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatud kohtupraktikale apellatsioonimenetluses tema pädevusse.

336    Seega tuleb hageja väide tagasi lükata.

b)      Lupini kokkuleppe tingimuste kahjulikkus

1)      Poolte argumendid

337    Mis puudutab Lupini kokkuleppes ette nähtud vaidlustamiskeeldu, siis heidab Servier Üldkohtule ette, et viimane asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 836 seisukohale, et see tingimus kujutab endast ilmset konkurentsipiirangut, analüüsimata selle tingimuse konteksti. Servier’ arvates ei mõjutanud Lupini kokkulepe patendi 947 kehtivuse vaidlustamist selliste kolmandate isikute poolt nagu Apotex, nagu Üldkohus ühtlasi märkis Servier’ ja Krka vahel sõlmitud kokkulepete kohta. Mis puudutab Servier’ teisi patente, siis kinnitab viimane, et Lupinil ei olnud ei kavatsust ega võimet neid vaidlustada, kuid Üldkohus seda ei analüüsinud.

338    Lupini kokkuleppes sisalduva turustamiskeelu osas vaidleb Servier vastu sellele, et see võis konkurentsi piirata. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 843 ja 844 arvesse võtmata selle tingimuse konteksti, millest nähtub, et Lupini sisenemist Ühendkuningriigi turule takistas patent 947, Servier’ saadud esialgse õiguskaitse ettekirjutused ning asjaolu, et Lupinil ei olnud selles endises liikmesriigis ei müügilubasid ega kaubanduspartnereid.

339    Seevastu oli Lupini kokkuleppes ette nähtud, et Lupinil säilis võimalus siseneda Servier’ patentidega hõlmatud perindopriili turule tingimusel, et Servier on eelnevalt andnud kolmandale isikule loa siseneda sellele turule mõne oma patendi litsentsi alusel. Selline varasema sisenemise võimalus on aga vastuolus Lupini kokkuleppe kvalifitseerimisega eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 954 tunnistas Üldkohus sõnaselgelt, et turustamiskeelu konkurentsivastaseid tagajärgi võib neutraliseerida patendilitsentsi andmisega.

340    Üldkohus välistas siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 852 sellise võimaluse, kuna varasem turule sisenemine oli ebakindel. Vaidlusaluses otsuses sellist põhjendust ei ole. Servier väidab, et asendades komisjoni põhjendused enda omaga, eiras Üldkohus oma pädevuse piire ja rikkus võistlevuse põhimõtet. Igal juhul on need põhjendused ilmselgelt ekslikud ja moonutavad faktilisi asjaolusid.

341    Perindopriiliga varustamise lepingu sõlmimist ette nägeva tingimuse kohta väidab Servier, et – vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 858 ja 859 tehtud järeldusele – see soodustab konkurentsi, kuna see tingimus võimaldas Lupinil perindopriili turule siseneda. Seda konkurentsi soodustavat laadi ei sea kahtluse alla asjaolu, et Servier’ kohustus sõlmida Lupiniga tarnekokkulepe oli tingimuslik, ega ka asjaolu, et lõpuks ühtegi sedalaadi kokkulepet ei sõlmitud. Mis puudutab sõnaselge sanktsiooni puudumist viidatud kohustuse täitmata jätmise korral, siis rõhutab Servier, et vaidlusaluses otsuses selline põhjendus puudus. Servier väidab, et ainus põhjus, miks ühtegi varustamiskokkulepet lõpuks ei sõlmitud, tuleneb asjaolust, et Lupinil õnnestus saada oma perindopriilile müügiluba.

342    Lupini kokkuleppes ette nähtud üleandmis- ja litsentsitingimuse kohta leiab Servier, et seda võis tõlgendada kui kaudset litsentsi tema enda patentidele, mis on tingimus, mille mõju on konkurentsi soodustav. Servier heidab Üldkohtule ette, et viimane lükkas selle argumendi tagasi põhjendusel, et selle tingimuse sisu oli ebaselge ja ebakindel. Esimene neist põhjendustest, mis puudutab selle tingimuse ebaselget sisu, ei ole aga põhjendatud ega asu vaidlusaluses otsuses. Teine neist põhjendustest – mis on seotud sellega, et käesoleva kohtuotsuse punktis 339 meenutatud tingimuste tõttu oli võimalus, et Servier annab Lupinile patendilitsentsi, ebakindel – ei sea kahtluse alla üleandmis- ja litsentsitingimuse konkurentsi soodustavat laadi.

343    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

344    Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 836 ja 837, et Lupini kokkuleppes ette nähtud vaidlustamiskeelu konkurentsi piirav laad oli „ilmne“, kuna see tingimus nägi ette, et Lupin oli kohustatud loobuma perindopriili kaitsvate Servier’ patentide kehtivuse vaidlustamisest kõigis EMP liikmesriikides.

345    Selle kohtuotsuse punktides 839–864 tõdes Üldkohus, et Lupini kokkuleppes sisalduv turustamiskeeld keelas Lupinil turustada perindopriili geneerilist versiooni kõigil riigisisestel turgudel, mida see kokkulepe hõlmab, välja arvatud kolmel juhul: esiteks juhul, kui Servier’ patendid lõppesid, tunnistati kehtetuks või tühistati; teiseks juhul, kui Servier lubas kolmandal isikul turustada Servier’ toodetud geneerilist versiooni; või kolmandaks juhul, kui Servier loobus esialgset õiguskaitset taotlemast või tal ei õnnestunud saada esialgset õiguskaitset kolmanda isiku suhtes, kes turustas perindopriili geneerilist versiooni, mida Servier ei olnud tootnud.

346    Üldkohus leidis, et hoolimata Lupini kokkuleppe teatavate sätete ebaselgusest küsimuses, kas see kokkulepe laienes perindopriili muudele vormidele kui see, mis seisnes patendiga 947 hõlmatud alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, oli nende tingimuste praktiline tagajärg see, et Lupinil keelatakse perindopriili turule siseneda seni, kuni Servier’ patendid kehtivad, välja arvatud juhul, kui Servier oli eelnevalt andnud kolmandatele isikutele loa sellele turule siseneda, või kui need patendid ei võimalda Servier’l turule sisenemist keelata.

347    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 858–860 lükkas Üldkohus asjakohatuna tagasi asjaolu, et Lupini kokkulepe nägi ette, et tulevikus sõlmivad Servier’ ja Lupin varustamislepingu, sisuliselt seetõttu, et Servier ei olnud kohustatud sellist kokkulepet sõlmima ja selle sõlmimata jätmine ei too pooltele kaasa olulisi õiguslikke tagajärgi.

348    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 865–887 esitatud põhjustel otsustas Üldkohus, et komisjon võis Lupini tegevusele sel viisil seatud piiranguid õiguspäraselt kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

349    Servier väidab oma argumentides, et Lupini kokkuleppes ette nähtud vaidlustamis- ja turustamiskeeld ning üleandmis- ja litsentsitingimus, nagu ka varustamiskokkuleppe sõlmimist käsitlev tingimus ei olnud konkurentsivastased. Need argumendid ei võta arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 83 meenutatud kohtupraktikat, millest nähtub, et kriteerium, mis võimaldab kontrollida, kas selline kompromisskokkulepe nagu Lupini kokkulepe on eesmärgi tõttu konkurentsipiirang, seisneb selle kontrollimises, kas originaalravimite tootjalt väärtuse ülekandmine geneeriliste ravimite tootjale on vastutasu selle eest, et viimane loobus asjaomasele turule sisenemast. Nagu aga nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 332–336, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et Lupini kokkulepe näeb ette 40 miljoni euro suuruse vastupidise makse.

350    Ühtlasi nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 293, et kompromisskokkulepped, millega turule siseneda kavatsev geneeriliste ravimite tootja tunnistab vähemalt ajutiselt originaalravimite tootja patendi kehtivust ning kohustub seetõttu seda mitte vaidlustama ega kõnealusele turule sisenema, võivad kaasa tuua konkurentsi piiravad tagajärjed, kuna patendi kehtivuse ja ulatuse vaidlustamine on osa tavapärasest konkurentsist sektorites, milles esinevad ainuõigused tehnoloogiale (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 81). Asjaolu, et kokkulepe piirab potentsiaalse konkurendi võimalusi konkureerida patendiomanikuga, välistamata siiski selle konkurendi kõiki konkurentsivõimalusi, ei lükka ümber järeldust, et selline kokkulepe kujutab endast eesmärgi tõttu konkurentsipiirangut.

351    Seega, kuna Üldkohus ei rikkunud õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 344–348, tuleb need argumendid tagasi lükata.

352    Mis puudutab lisaks käesoleva kohtuotsuse punktides 339–342 kokkuvõtlikult esitatud Servier’ argumente, et Lupini kokkuleppel on väidetavalt konkurentsi soodustavad tagajärjed, siis piisab, kui meenutada, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 73, 76 ja 77 viidatud kohtupraktikale ei ole sellised tagajärjed eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu olemasolu analüüsimisel asjakohased.

c)      Lupini kokkuleppe kohaldamisala

1)      Poolte argumendid

353    Servier vaidleb vastu hinnangule, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 875–877 ja mille kohaselt oli komisjonil õigus järeldada, et Lupini kokkuleppes ette nähtud konkurentsi piiravate tingimuste kohaldamisala laieneb muudele toodetele peale perindopriili, mis koosnes patendiga 947 hõlmatud alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, mis oli nende vaidluste ese, mis lahendati selle kompromisskokkuleppega, ning võis seega õigustada nimetatud kokkuleppe kvalifitseerimist eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks.

354    Nõustudes seega Lupini kokkuleppe tõlgendusega, mis oli Servier’ suhtes ebasoodsam, rikkus Üldkohus süütuse presumptsiooni põhimõtet ja eiras kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb kohtu kahtlust tõlgendada rikkumist tuvastava otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks.

355    Servier väidab veel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 877 sisalduv hinnang, et patendivaidluste lahendamise kompromisskokkuleppes sisalduvad turustamis- ja vaidlustamiskeeld võib kvalifitseerida eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks ainuüksi seetõttu, et need ületavad „konkreetse patendi“ kohaldamisala, on õiguslikult väär. Nimelt võib seda liiki leping õiguspäraselt hõlmata kõiki patente, et vältida tulevasi vaidlusi. Käesoleval juhul ei takistanud Lupini kokkulepe Lupinil turustada perindopriili selliseid versioone, mis ei riku patendist 947 tulenevaid õigusi.

356    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

2)      Euroopa Kohtu hinnang

357    Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 877 sedastas Üldkohus, et patendivaidluse lahendamise kompromisskokkuleppes sisalduvad turustamis- ja vaidlustamiskeeld, mille kohaldamisala ei piirdu selle patendiga, „on ilmselgelt normaalset konkurentsi piisavalt kahjustavad, et nende tingimuste kokkuleppesse lisamist saaks kvalifitseerida eesmärgil põhinevaks piiranguks ilma, et oleks samas vajalik tõendada lisaks ka stiimuli olemasolu“.

358    Selle kohtuotsuse punktis 878 märkis Üldkohus, et isegi kui komisjon oleks teinud vea oma tõdemuses, et Lupini kokkulepe ulatub patendi 947 kohaldamisalast kaugemale, ei saa selline viga seada kahtluse alla komisjoni järeldust eesmärgi tõttu konkurentsipiirangu kohta, kuna see järeldus põhineb peamiselt vastupidisel maksel, mis oli Lupinile stiimul asjaomasele turule sisenemisest loobuma. Seega nimetatud hinnangust ja asjaolust, et Servier’ etteheited, millega ta soovis käesolevas asjas sellise makse olemasolu vaidlustada, lükati käesoleva kohtuotsuse punktides 329–336 tagasi, tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 877 esitatud kaalutlused on esitatud ammendavuse huvides. Järelikult on Servier’ etteheited nimetatud punkti 877 vastu tulemusetud ja tuleb tagasi lükata.

359    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et viienda väite teine osa tuleb tagasi lükata.

3.      Kolmas väiteosa, mis puudutab rikkumise lõppkuupäeva

a)      Poolte argumendid

360    Viienda väite kolmandas osas leiab Servier, et Üldkohus rikkus õigusnormi Lupini kokkuleppega seotud rikkumise lõppkuupäeva kindlaksmääramisel.

361    Servier meenutab, et esimeses kohtuastmes esitatud hagis vaidlustas ta selle kuupäeva kindlaksmääramise, väites, et vaidlusalune otsus on selles osas vastuoluline ja põhjendamata. Komisjon määras Prantsusmaa puhul rikkumise lõppkuupäevaks kuupäeva, mil üks teine geneeriliste ravimite tootja, Sandoz AG, sisenes sellele turule 2008. aasta septembris. Seevastu Belgia, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa ja Ungari puhul jättis komisjon kõrvale kuupäeva, mil Sandoz sisenes nendele turgudele, ning leidis, et rikkumine lõppes Euroopa Patendiameti 6. mai 2009. aasta otsuse vastuvõtmisega.

362    Kuna Üldkohus ei kritiseerinud seda vastuolu ja ilmset hindamisviga, rikkus ta õigusnormi. Üldkohus tugines vaidlustatud kohtuotsuse punktis 898 Lupini kokkuleppe sõnastuse mitmetähenduslikkusele ja eelkõige selle kohtuotsuse punktides 899 ja 903 asjaolule, et pooled jätkasid Lupini kokkuleppe täitmist pärast Sandozi sisenemist perindopriili turule. Vaidlusaluses otsuses selliseid põhjendusi ei ole. Üldkohus asendas seega komisjoni põhjendused omaenda põhjendustega. Servier’ arvates on Üldkohtu põhjendused ebatäpsed. Kuigi Lupin ei sisenenud turule, oli see nii seetõttu, et tal ei olnud selleks nõutavaid lube.

363    Servier väidab, et vastavalt Lupini kokkuleppele vabastas Sandozi turule sisenemine Lupini Prantsuse turuga seoses turustamiskeelust, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 2127. Samal põhjusel oleks Üldkohus pidanud tunnistama, et Sandozi turule sisenemine lõpetas ka Lupini kokkuleppega seotud rikkumise Belgias 2008. aasta juulis, Tšehhi Vabariigis 2009. aasta jaanuaris, Iirimaal 2008. aasta juunis ja Ungaris 2008. aasta detsembris.

364    Servier palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõike 5 punkt b ja vähendada talle määratud trahvi vastavalt 37 102 100 eurolt 34 745 100 eurole.

365    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

366    Selle institutsiooni sõnul põhineb Lupini kokkuleppes sisalduva turustamiskeelu tõlgendus, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1039, Servier’ avaldustel. Selle tõlgenduse kohaselt olid sellel tingimusel jätkuvalt tagajärjed ka pärast Sandozi toodetud perindopriili geneerilise versiooni sisenemist Belgia, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa ja Ungari turule.

367    Pärast seda, kui Sandoz oli 17. septembril 2008 turule viinud selle ravimi, mis ei sisalda ühtegi patendiga 947 kaitstud kristalli, palus Lupin Servier’l kinnitada, kas ta võis oma geneerilise ravimi turule viia. Servier ei vastanud oma 31. märtsi 2009. aasta vastuses sellele taotlusele jaatavalt. Neil asjaoludel muutus Lupini turule sisenemine võimalikuks alles pärast Euroopa Patendiameti 6. mai 2009. aasta otsust.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

368    Servier väidab oma argumentides sisuliselt, et keeldudes asumast seisukohale, et Lupini kokkuleppega seotud rikkumine lõppes kuupäeval, kui Sandozi toodetud perindopriili geneeriline versioon toodi Belgia, Tšehhi Vabariigi, Iirimaa ja Ungari turule, nagu ta oli teinud Prantsuse turu puhul, on komisjon vaidlusaluses otsuses esitanud vastuolulise põhjenduse ja teinud ilmse hindamisvea, mida Üldkohus oleks pidanud kritiseerima.

369    Selle kohta nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 3136, et komisjon tõdes, et ELTL artikli 101 rikkumine algas vaidlusaluste kokkulepete sõlmimise kuupäeval ja lõppes „kuupäeval, millest alates geneerilisi ravimeid tootvatest äriühingutest konkurendid suutsid konkureerivalt tegutseda“. Selle otsuse artikli 5 kohaselt algas Lupini kokkuleppega seotud rikkumine 30. jaanuaril 2007 ja lõppes 6. mail 2009, kui Euroopa Patendiamet tegi otsuse, milles tunnistas patendi 947 kehtetuks, välja arvatud viie riigisisese turu puhul. Nende turgude hulka kuulub Prantsuse turg, mille kohta komisjon leidis, et rikkumine lõppes 16. septembril 2008, mil turule toodi Sandozi toodetud perindopriili geneeriline versioon.

370    Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 410 märkis komisjon, et Sandoz oli viinud oma geneerilise perindopriili Belgias turule 2008. aasta juulis, Tšehhi Vabariigis 2009. aasta jaanuaris, Iirimaal 2008. aasta juunis ja Ungaris 2008. aasta detsembris.

371    Esimeses kohtuastmes esitatud väite raames, mis puudutas talle ELTL artikli 101 alusel määratud trahve, vaidlustas Servier Lupini kokkuleppega seotud rikkumise kestuse. Ta väitis, et komisjon oleks pidanud järeldama, nagu ta tegi Prantsuse turu puhul, et see rikkumine lõppes Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris kuupäeval, kui Sandoz sisenes nendele turgudele.

372    Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 894, et seda kokkulepet võib tõlgendada nii, et see võimaldas „Lupinil oma tootega turule siseneda juhul, kui geneeriline „toode“, mida ei ole tootnud Servier, on sisenenud turule nii, et see ei riku esialgse õiguskaitse meedet, ning Servier […] esitanud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlust […] ei ole veel rahuldamata jäetud“.

373    Siiski leidis Üldkohus Lupini kokkuleppes kasutatud mõiste „toode“ mitmetähendusliku sõnastuse tõttu, et puudus selge vastus küsimusele, kas Sandozi turule sisenemine tootega, mis ei koosne patendiga 947 kaitstud alfa-kristallilisel kujul erbumiinist, võib kaasa tuua turustamiskeelu tagajärgede lõppemise. Üldkohtu hinnangul võis see ebakindlus pärssida Lupini soovi siseneda asjaomastele turgudele, ja seda vaatamata Sandozi perindopriili geneerilise versiooni turule sisenemisele.

374    Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 902, et „asjaolu, et turustamiskeeld jäi […] kehtima, kusjuures pooled jäid ka vabatahtlikult kokku lepitu juurde – võimalik, et vastuolus sellega, kuidas oleks selle kokkuleppes sisaldunud keelu kohaldamise tingimusi hiljem tõlgendanud eeskätt kohus –, oli piisav, et komisjon saaks asuda seisukohale, et Servier’ ja Lupini vahel vabatahtlikult kokku lepitud tegevus ja seega ka rikkumine jätkusid hoolimata Sandozi turule sisenemisest“.

375    Lõpuks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 903, et „[i]gal juhul […] Servier ja Lupin kohaldasid turustamiskeeldu jätkuvalt pärast seda, kui Sandoz oli üksteise järel neljale kõnealusele turule sisenenud“. Kuna rikkumise jätkumist oli võimalik täheldada pärast kokkuleppe formaalse kehtivuse perioodi lõppemist, kui asjaomased ettevõtjad keelatud moel käitumist jätkavad, siis lükkas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 905 ja 906 toodud põhjendustel Servier’ argumendid tagasi.

376    Nagu meenutati käesoleva kohtuotsuse punktis 369, ei võtnud käesoleval juhul komisjon vaidlusaluses otsuses rikkumisperioodi lõpu kindlakstegemisel kriteeriumiks mitte kuupäeva, millest alates rikkumised kui sellised lõppesid, vaid „kuupäeva, millest alates geneerilisi ravimeid tootvatest äriühingutest konkurendid suutsid konkureerivalt tegutseda“. Kuna vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest ei nähtu vastupidist, tuleb järelikult asuda seisukohale, et olukord, mis tulenes Sandozi toodetud perindopriili geneerilise versiooni saabumisest riigisisestele turgudele, tõstatas kõikidel asjaomastel turgudel küsimuse, kas asjaomase turustamiskeelu tagajärjed jätkusid.

377    Üldkohus ei esitanud vaidlustatud kohtuotsuses siiski ühtegi selgitust põhjuste kohta, miks Prantsuse turgu koheldi vaidlusaluse otsuse põhjenduses 2127 erinevalt Belgia, Tšehhi, Iirimaa ja Ungari turust. Üldkohus viitas küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 900 ebakindlusele isegi seoses kuupäevaga, mil Lupinil oli vabadus Prantsuse turule siseneda, kuna Sandoz oli turule sisenenud, kuid ta ei teinud sellest mingit järeldust kuupäeva kohta, millal rikkumine sellel turul lõppes. Seega ei võimalda vaidlustatud kohtuotsus mõista, miks komisjon Üldkohtu arvates õigusnormi ei rikkunud, kui ta kohtles Prantsuse turgu neljast ülejäänud eespool nimetatud turust erinevalt.

378    Kuigi see küsimus, mis oli seotud Sandozi turule sisenemisest tuleneva olukorraga, kerkis seega võrreldavas sõnastuses Prantsusmaal, Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris, ei nõustunud Üldkohus Servier’ tühistamisväitega, mis puudutas vaidlusaluse otsuse põhjenduste vastuolulisust.

379    Neid asjaolusid arvestades tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, ja nõustuda viienda väite kolmanda osaga.

F.      Seitsmes väide, mis puudutab trahve

380    Seitsmendas väites vaidleb Servier vastu Üldkohtu hinnangule tema nõuete kohta tühistada talle määratud trahvid ning nende summade arvutamise kohta. See väide koosneb kahest osast.

1.      Esimene osa, mis puudutab süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte rikkumist

a)      Poolte argumendid

381    Servier leiab, et kuna Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1660, et Servier’ oleks „selles kontekstis pidanud siiski, vajadusel pärast nõuannete saamiseks asjatundja poole pöördumist, olema valmis selleks, et tema tegevus võidakse tunnistada liidu konkurentsieeskirjadega vastuolus olevaks“, rikkus ta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1 sätestatud süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, rikkus põhjendamiskohustust ja tegi otsuse vastuolulise põhjenduse alusel, kui võrrelda selle kohtuotsuse punktis 1666 esitatuga, mille kohaselt võis vaidlusaluses otsuses käsitletud kokkulepete „rikkuv laad mitte olla selgelt nähtav sellisele välisele vaatlejale nagu komisjon või nagu kõnealusele valdkonnale spetsialiseerunud juristid“.

382    Servier leiab nimelt, et selle põhimõtte kohaselt ei saa komisjon trahve määrata uues keerulises olukorras, mida iseloomustab varasemate otsuste või kohtupraktika puudumine. Käesolev kohtuasi oli Servier’ sõnul nii uus kui ka keeruline. Selle juhtumi uudsust kinnitavad vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud komisjoni uurimise eest vastutava üksuse juhataja avaldus, selle otsuse põhjendused 3091, 3092 ja 3107 ning Üldkohtu hinnang vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1660.

383    Tõstatatud majanduslike ja õiguslike küsimuste keerukus tuleneb eelkõige vaidlusaluse otsuse erakordsest pikkusest ning komisjoni sellekohastest avaldustest Üldkohtu kohtusekretärile esimeses kohtuastmes toimunud menetluses. Selle keerukuse tõttu muutis komisjon 2014. aastal tehnosiirde kokkuleppeid käsitlevaid 2004. aasta suuniseid, et täpsustada, et vaidluste lahendamise kompromisskokkulepped võivad olla ELTL artikli 101 lõike 1 alusel keelatud.

384    Servier kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust selles, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, andes mõista, et tema tegevuse ELTL artikli 101 rikkumise tuvastamiseks piisas sellest, et pöörduda nõuannete saamiseks asjatundja poole.

385    Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

386    Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõuab süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, et seadus peab selgelt määratlema rikkumised ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui õigussubjekt saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgenduse abil aru, millised teod või milline tegevusetus toovad kaasa kriminaalvastutuse (22. mai 2008. aasta kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon, C‑266/06 P, EU:C:2008:295, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

387    Süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet ei tohi seega tõlgendada nii, et see keelab kriminaalvastutust käsitlevate sätete järkjärgulise selgemaks muutmise kohtu poolt konkreetsetes asjades antavate tõlgenduste abil tingimusel, et selle tulemus on rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ettenähtav, pidades eelkõige silmas sellel ajal kohtupraktikas levinud tõlgendust asjaomasele sättele (22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

388    Ootuspärasuse mõiste ulatus sõltub siiski suuresti asjasse puutuva õigusakti sisust, sellega hõlmatud valdkonnast ning selle adressaatide arvust ja nende staatusest. Seaduse ootuspärasusega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et konkreetsetel asjaoludel mõistlikult hinnata konkreetsest teost tuleneda võivaid tagajärgi. See on nii eriti nende kutseala esindajate puhul, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama. Samuti võib neilt oodata erilist hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel (22. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, C‑194/14 P, EU:C:2015:717, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

389    Käesoleval juhul meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1656–1658 seda Euroopa Kohtu praktikat. Selle kohtuotsuse punktides 1659–1665 rõhutas ta sisuliselt, et arvestades ELTL artikli 101 lõikes 1 ette nähtud keelu ulatust, ei saanud Servier’le olla teadmata, et makstes geneeriliste ravimite tootjatele selle eest, et nad ei siseneks perindopriili turule, tegutses ta selle sättega keelatud viisil. Sellega seoses tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 144 esitatud põhjustel rõhutada, et asjaolu, et tuvastatud rikkumiste aluseks olev tegevus kvalifitseeritakse eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks, on väidetavalt uudne, ei sea seda kvalifikatsiooni kahtluse alla.

390    Lisaks, nagu rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1666 ja 1667, ei saa asjaolu, et vaidlusalused kokkulepped ja nende kontekst olid keerulised ja võisid tekitada haldusmenetluses teatavaid raskusi, mis õigustas seega selle menetluse ja vaidlusaluse otsuse pikkust, seada kahtluse alla asjaolu, et asjaomastele ettevõtjatele ei saanud olla teadmata, et need kokkulepped olid õigusvastased. Nimelt, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse tervikuna lugemisest, oli nende kokkulepete eesmärk just kõrvaldada perindopriili turult Servier’ potentsiaalsed konkurendid, kes olid geneeriliste ravimite tootjad, tehes vastupidiseid makseid, mis on vaba konkurentsiga kokkusobimatu meede.

391    Neil asjaoludel tuleb seitsmenda väite esimene osa tagasi lükata.

2.      Teine väiteosa, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

a)      Poolte argumendid

392    Seitsmenda väite teises osas kritiseerib Servier vaidlustatud kohtuotsust osas, milles lükati tagasi tema esimeses kohtuastmes esitatud väide proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta, millega ta vaidles vastu sellele, et ELTL artikli 101 rikkumise eest kehtestati trahvi põhisummaks 11% tema müügiväärtusest.

393    Üldkohus jättis arvesse võtmata kõnealuse olukorra keerulise ja uudse laadi ning mitu muud kontekstiga seotud asjaolu, mis õigustasid Servier’le määratud trahvi vähendamist.

394    Lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1797 tagasi patendi 947 kehtivust tunnustanud kohtuotsuste asjakohasuse, jättis Üldkohus tähelepanuta juhtumi patendist tuleneva konteksti. Servier’d karistati paradoksaalselt karmimalt seetõttu, et Euroopa Patendiameti 27. juuli 2006. aasta otsusega tema nõuded rahuldati, pikendades nii patendi 947 kehtivust puudutava menetluse kestust. Servier leiab, et teda ei oleks tohtinud karistada sama karmilt kui siis, kui see patent oleks olnud fiktiivne.

395    Rikkumise raskuse hindamisel tugines komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 3130 Servier’ turuosa suurusele, mis on tema hinnangul rohkem kui 90%. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1602, et see asjaomase turu valel määratlusel põhinev hinnang oli väär. Üldkohus ei teinud siiski sellest veast järeldust trahvisumma arvutamise kohta. Ta piirdus selle kohtuotsuse punktis 1954 viitega nimetatud kohtuotsuse punktide 1948–1953 tõlgendusele, esitamata siiski põhjuseid, miks ta seda summat ei vähendanud. Nii toimides rikkus Üldkohus proportsionaalsuse põhimõtet ja põhjendamiskohustust.

396    Üldkohus jättis samuti arvesse võtmata asjaolu, et vaidlusalused kokkulepped ei olnud salajased. Teistes juhtumites kohaldas komisjon selle asjaolu tõttu siinsega võrreldes väiksemat raskusastme koefitsienti.

397    Lisaks asjaolule, et need kokkulepped ei lükanud edasi geneeriliste ravimite turule sisenemist, märgib Servier, et neid ei saanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1883 lugeda turu jagamise ja tootmise piiramise äärmuslikuks vormiks. Selline hinnang on vastuolus selle kohtuotsuse punktis 1666 esitatud hinnanguga, mille kohaselt võis nende kokkulepete rikkuv laad mitte olla selgelt nähtav.

398     Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

b)      Euroopa Kohtu hinnang

399    Kõigepealt tuleb tagasi lükata argument, et Üldkohus jättis rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtmata nende väidetava uudsuse. Sellega seoses tuleb käesoleva kohtuotsuse punktis 144 esitatud põhjustel meenutada, et see asjaolu ei mõjuta vaidlusaluste lepingute kvalifitseerimist eesmärgi tõttu konkurentsipiiranguks. Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 390, oli nende kokkulepete eesmärk just kõrvaldada turult Servier’ potentsiaalsed konkurendid.

400    Lisaks, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punkti 1797 vaidlustamiseks patentidest tulenevate õiguste tähtsusele, piirdub Servier kinnitusega, et Üldkohus jättis arvesse võtmata selle, et pooled väidetavalt tunnustasid patendi 947 kehtivust. Üldkohus ei rikkunud aga õigusnormi, kui ta nõustus komisjoni analüüsiga, et vaidlusaluste lepingute eesmärk oli peale patendivaidluse lahendamise ka konkurentide turult väljatõrjumine, mis on turu jagamise ja tootmise piiramise äärmuslik vorm.

401    Samuti, vastupidi sellele, mida väidab Servier, ja arvestades vaidlusaluste kokkulepete eset, ei rikkunud Üldkohus ühtegi õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1786–1791, et komisjon võis trahvisummade arvutamisel asuda seisukohale, et Servier pani ELTL artikli 101 rikkumised toime tahtlikult.

402    Mis puudutab Servier’ turuosade hindamist, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi ega moonutanud vaidlusalust otsust, kui ta tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1951, et komisjon võttis arvesse asjaolu, et Servier oli toime pannud mitu rikkumist, mis puudutasid sama toodet samades geograafilistes piirkondades ja samal perioodil. Vältimaks ebaproportsionaalset karistust, otsustas komisjon võimaliku ebaproportsionaalse tulemuse vältimiseks vähendada iga rikkumise puhul trahvi põhisumma arvutamisel aluseks võetava Servier’ müügiväärtuse osa. Selle paranduskoefitsiendiga kaasnes erinevate ELTL artikli 101 rikkumiste puhul kogu müügiväärtuse vähendamine keskmiselt 54,5% võrra.

403    Neid vähendusi arvestades võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1954 leida, et trahvisummad ei olnud ebaproportsionaalsed, kuigi komisjon oli leidnud, et Servier’l oli väga suur turuosa asjaomase turu määratluse põhjal, mida Üldkohus pidas ebatäpseks.

404    Mis puudutab Servier’ väidet, et trahvisummat oleks tulnud vähendada, arvestades asjaolu, et vaidlusalused kokkulepped ei olnud salajased ega lükanud edasi perindopriili geneeriliste versioonide turuletulekut, siis piisab, kui märkida, et tegelikult palub Servier Euroopa Kohtul uuesti hinnata vaidluse asjaolusid esimeses kohtuastmes. Selline taotlus ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse. Euroopa Kohus ei saa apellatsioonkaebuse raames õigusküsimusi käsitledes asendada õigluse kaalutlustel oma hinnanguga Üldkohtu hinnangut, mille Üldkohus andis oma täieliku pädevuse raames ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest määratud trahvisumma üle otsustades (22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

405    Neid asjaolusid arvestades tuleb seitsmenda väite teine osa ja järelikult seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.

G.      Järeldus apellatsioonkaebuse kohta

406    Kuna viienda väite kolmanda osaga nõustuti, tuleb vastavalt Servier’ nõuetele tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 5 osas, milles see lükkab tagasi Servier’ poolt esimeses kohtuastmes teise võimalusena esitatud väite etteheited, mis puudutavad väidetava rikkumise kestust ja trahvisumma arvutamist Lupini kokkuleppega seotud rikkumise eest. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

VII. Üldkohtule esitatud hagi

407    Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

408    Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 891, esitas Servier oma esimeses kohtuastmes esitatud hagis teise võimalusena esitatud väite raames etteheited, millega vaieldi vastu Lupini kokkuleppega seotud rikkumise kestusele põhjusel, et komisjon oleks pidanud järeldama – nagu ta oli teinud Prantsuse turu puhul –, et see rikkumine lõppes Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris kuupäeval, mil Sandoz nendele turgudele sisenes.

409    Neid väiteid arutati Üldkohtus võistlevas menetluses ja nende analüüsimiseks ei ole vaja võtta täiendavaid menetlust korraldavaid meetmeid ega teha menetlustoiminguid. Euroopa Kohus leiab, et menetlusstaadium kohtuasjas T‑691/14 lubab teha otsuse nende etteheidete kohta ja nende kohta tuleb teha lõplik kohtuotsus.

410    Käesoleva kohtuotsuse punktides 369–378 esitatud põhjustel tuleb tunnistada põhjendatuks etteheide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei tuvastanud, et põhjendused Lupini kokkuleppest tuleneva rikkumise lõpu kohta ühelt poolt Prantsuse turul ja teiselt poolt Belgia, Tšehhi, Iirimaa ja Ungari turul olid vastuolulised.

411    Järelikult tuleb vaidlusaluse otsuse artikkel 5 tühistada osas, milles see näeb ette, et Lupini kokkuleppega seotud rikkumine lõppes Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris 6. mail 2009. Samuti tuleb tühistada selle otsuse artikli 7 lõike 5 punkt b osas, milles Servier’le määrati Lupini kokkuleppes osalemise eest 37 102 100 euro suurune trahv.

412    Kuna Euroopa Kohus on tuvastanud vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse, võib ta oma täielikku pädevust teostades asendada komisjoni hinnangu enda omaga ja järelikult trahvi tühistada, seda vähendada või suurendada. Seda pädevust teostades tuleb arvestada kõiki faktilisi asjaolusid (12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

413    Kuna vaidlusaluse otsuse artiklit 5 ei ole liidu kohtus vaidlustatud osas, milles kohus tuvastas, et Lupini kokkuleppest tulenev rikkumine lõppes Prantsusmaal 16. septembril 2008, sest Sandoz sisenes sel kuupäeval nimetatud turule, tuleb tõdeda, et see faktiline asjaolu on lõplikult tuvastatud. Sellest järeldub, et vaidlusaluse otsuse põhjenduste vastuolu, mille tõttu Euroopa Kohus tühistab selle otsuse artikli 5 osas, milles on sedastatud, et selles tuvastatud rikkumine lõppes Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris 6. mail 2009, saab parandada üksnes nii, et kohaldada Prantsuse turu kohta kasutatud arutluskäiku, et määrata kindlaks Lupini kokkuleppest tuleneva rikkumisega seotud trahvisumma.

414    Seega tuleb selle trahvisumma kindlaksmääramisel vastavalt vaidlusaluse otsuse põhjendusest 410 tulenevatele andmetele asuda seisukohale, et Lupini kokkuleppega seotud rikkumine lõppes Belgias 2008. aasta juulis, Tšehhi Vabariigis 2009. aasta jaanuaris, Iirimaal 2008. aasta juunis ja Ungaris 2008. aasta detsembris.

415    Sellest tõdemusest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramisel arvessevõetav kestus on Belgia puhul 1,4 aastat, Tšehhi Vabariigi puhul 1,9 aastat, Iirimaa puhul 1,3 aastat ja Ungari puhul 1,8 aastat.

416    Käesolevas menetluses esitas Servier Euroopa Kohtule arvutuse tabeli kujul, milles korratakse iga etappi komisjoni meetodis, mida ta kasutas Lupini kokkuleppega seotud rikkumise eest trahvisumma kindlaksmääramisel. See arvutus hõlmab käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis parandatud rikkumiste kestust ja põhineb andmetel, mille komisjon esitas esimeses kohtuastmes toimunud menetluses. Selle arvutuse tulemusel määratakse selliselt parandatud trahvisummaks 34 745 100 eurot.

417    Kuna komisjon ei ole vaidlustanud ei seda summat ega arvutusmeetodit, mis vastab muu hulgas meetodile, mida ta ise vaidlusaluses otsuses kasutas, tuleb kõiki käesoleva juhtumi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades kehtestada Servier’le vaidlusaluse otsuse artikli 7 lõike 5 punktis b määratud trahvi summaks 34 745 100 eurot.

 Kohtukulud

418    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

419    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

420    Kodukorra artikli 138 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Siiski võib Euroopa Kohus, juhul kui kohtuasja asjaolud seda õigustavad, otsustada, et lisaks enda kohtukulude kandmisele mõistetakse poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest.

421    Käesoleval juhul on Servier nõudnud, et komisjonilt mõistetaks välja apellatsioonimenetluse kohtukulud, ning komisjoni nõuded jäeti apellatsioonimenetluses osaliselt rahuldamata ning osaliselt jäeti rahuldamata ka tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded.

422    Kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses tekkinud kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

423    Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

424    Kuna EFPIA osales Euroopa Kohtu menetluses, tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestades jätta EFPIA kohtukulud tema enda kanda.

425    Kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.

426    Käesoleval juhul kannab Ühendkuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Servier jt vs. komisjon (T‑691/14, EU:T:2018:922) resolutsiooni punkt 5 osas, milles lükati tagasi Servier SAS-i, Servier Laboratories Ltd ja Les Laboratoires Servier SAS-i esimeses astmes teise võimalusena esitatud väite etteheited, mis puudutasid rikkumisperioodi kestust ja trahvisumma arvutamist rikkumise eest, mida käsitleti komisjoni 9. juuli 2014. aasta otsuse C(2014) 4955 (final) [ELTL] artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetluse kohta (juhtum AT/39612 – Perindopril (Servier)) artiklis 5.

2.      Tühistada otsuse C(2014) 4955 (final) artikkel 5 osas, milles see näeb ette, et Lupini kokkuleppega seotud rikkumine lõppes Belgias, Tšehhi Vabariigis, Iirimaal ja Ungaris 6. mail 2009.

3.      Tühistada otsuse C(2014) 4955 (final) artikli 7 lõike 5 punkt b osas, millega kehtestati Servier SAS-ile ja Les Laboratoires Servier SAS-ile solidaarselt määratud trahvi summaks 37 102 100 eurot.

4.      Kinnitada otsuse C(2014) 4955 (final) artiklis 5 sedastatud rikkumise eest Servier SAS-ile ja Les Laboratoires Servier SAS-ile solidaarselt määratud trahvi summaks 34 745 100 eurot.

5.      Jätta apellatsioonkaebus muus osas rahuldamata.

6.      Jätta Servier SAS-i, Servier Laboratories Ltd ja Les Laboratoires Servier SAS-i kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes nende endi kanda.

7.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud esimeses kohtuastmes ja apellatsiooniastmes tema enda kanda.

8.      Jätta European Federation of Pharmaceutical Industries and Associationsi (EFPIA) kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsiooniastmes tema enda kanda.

9.      Jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.