Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)
27. juuni 2024(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Klauslid 2 ja 4 – Diskrimineerimiskeelu põhimõte – Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel – Aukohtunikud/‑prokurörid (magistrati onorari) ja tavakohtunikud/‑prokurörid (magistrati ordinari) – Klausel 5 – Meetmed, mille eesmärk on kohaldada sanktsioone tähtajaliste töölepingute kasutamise kuritarvitamise eest – Direktiiv 2003/88/EÜ – Artikkel 7 – Tasustatud põhipuhkus
Kohtuasjas C‑41/23 Peigli(i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 26. jaanuari 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, menetluses
AV,
BT,
CV,
DW
versus
Ministero della Giustizia,
EUROOPA KOHUS (kuues koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz, esimese koja president A. Arabadjiev (ettekandja) kuuenda koja kohtuniku ülesannetes ja kohtunik I. Ziemele,
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– AV, BT, CV ja DW, esindajad: avvocati G. Graziani ja C. Ingrillì,
– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato E. De Bonis ja F. Sclafani,
– Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja F. van Schaik,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (ELT 2003, L 299, lk 9; ELT eriväljaanne 05/04, lk 381) artiklit 7 ning 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta (edaspidi „raamkokkulepe“) – mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT 1999, L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368) – klausleid 4 ja 5.
2 Taotlus on esitatud ühelt poolt aukohtunike ja ‑prokuröride (magistrati onorari) AV, BT, CV ja DW ning teiselt poolt Ministero della Giustizia (justiitsministeerium, Itaalia) vahelises kohtuvaidluses nende aukohtunike ja ‑prokuröride nõude üle, et neid koheldaks tavakohtunike ja ‑prokuröridega (magistrati ordinari) majanduslikult ja õiguslikult samaväärselt.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Raamkokkulepe
3 Raamkokkuleppe klausli 2 „Reguleerimisala“ punktis 1 on ette nähtud:
„Kokkulepet kohaldatakse tähtajaliste töötajate suhtes, kellel on tööleping või töösuhe, nagu see on määratletud liikmesriigi seadustes, kollektiivlepingutes või praktikas.“
4 Raamkokkuleppe klauslis 4 „Mittediskrimineerimise põhimõte“ on sätestatud:
„1. Töötingimuste osas ei kohelda tähtajalisi töötajaid vähem soodsalt kui võrreldavaid alatisi töötajaid seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping või töösuhe, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused.
2. Kui see on asjakohane, kohaldatakse pro rata temporis põhimõtet.
[…]“.
5 Raamkokkuleppe klauslis 5 „Meetmed kuritarvituste vältimiseks“ on sätestatud:
„1. Järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise võimaliku kuritarvitamise vältimiseks kehtestavad liikmesriigid, olles kooskõlas siseriikliku õiguse, kollektiivlepingute või praktikaga konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled konkreetsete sektorite ja/või töötajakategooriate vajadusi arvestades ühe või mitu järgmistest meetmetest, juhul kui kuritarvituste vältimiseks puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed:
a) objektiivsed alused, mis õigustaksid selliste töölepingute või töösuhete uuendamist;
b) järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete maksimaalne kogukestus;
c) selliste töölepingute või töösuhete uuendamiste arv.
2. Liikmesriigid, olles konsulteerinud tööturu osapooltega, ja/või tööturu osapooled määravad vajaduse korral kindlaks, millistel tingimustel tähtajalisi töölepinguid või töösuhteid:
a) loetakse järjestikusteks;
b) loetakse määramata tähtajaga töölepinguteks või töösuheteks.“
Direktiiv 2003/88
6 Direktiivi 2003/88 artiklis 7 „Põhipuhkus“ on sätestatud:
„1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.
2. Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“
Itaalia õigus
7 Itaalia põhiseaduse artiklis 106 on sätestatud:
„Kohtunikud ja prokurörid (magistrati) nimetatakse ametisse konkursi alusel.
Kohtukorraldust reguleeriva seadusega võib lubada, et ametisse nimetatakse – ka valitud – aukohtunikke/‑prokuröre (magistrati onorari), kes täidavad kõiki ülesandeid, mis on üksikkohtunikel.
[…]“.
8 Kuninga 30. jaanuari 1941. aasta dekreedi nr 12 kohtukorralduse kohta (regio decreto n. 12 – Ordinamento giudiziario; GURI nr 28, 4.2.1941) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kuninga dekreet“) on artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud:
„1. Kohtusüsteem koosneb kohtuniku‑ ja prokurörikandidaatidest (uditori), kõigi kohtuastmete kohtunikest (giudici) ja prokuröridest (magistrati del pubblico ministero).
2. Aukohtunikena/‑prokuröridena (magistrati onorari) kuuluvad kohtusüsteemi lepitajad, lepitaja asetäitjad, esimese astme kohtu aukohtunikud, aseprokurörid, üldkohtu ja apellatsioonikohtu alaealiste osakonna eksperdid ning lisaks kassatsioonikohtu kaasistujad ja töövaidluskomisjoni eksperdid õigusemõistmisega seotud ülesannete täitmisel.“
9 Selle dekreedi artiklis 42bis oli ette nähtud, et „[…] aukohtunikke (giudici onorari) võib määrata üldkohtusse“.
10 Nimetatud dekreedi artikkel 42ter oli sõnastatud järgmiselt:
„Esimese astme kohtu aukohtunikud (giudici onorari) nimetatakse ametisse justiitsministri dekreediga vastavalt kõrgema kohtute nõukoja otsusele ettepaneku alusel, mille on teinud territoriaalselt pädev kohtute nõukoda [21. novembri 1991. aasta seaduse nr 374 rahukohtuniku ametikoha loomise kohta (legge n. 374 – Istituzione del giudice di pace; GURI nr 278, 27.11.1991)] artikli 4 lõikes 1 ette nähtud koosseisus.
11 Dekreedi nr 12 artiklis 42quinquies oli nähtud ette, et „esimese astme kohtu aukohtunik (giudice onorario) nimetatakse ametisse kolmeks aastaks“ ja et „selle möödudes võib aukohtuniku volitusi pikendada ainult ühel korral“. Eelotsusetaotlusest nähtub, et alates 2005. aastast vastu võetud rea sätetega on ette nähtud erandid võimalusest pikendada aukohtunike (giudici onorari) volitusi ainult ühe korra.
12 Selle dekreedi artiklis 42sexies oli sätestatud:
„Esimese astme kohtu aukohtuniku volitused lõppevad:
a) kui ta saab 72aastaseks;
b) pärast tema ametiaja või volituste tähtaja lõppemist;
[…]“.
13 Nimetatud dekreedi artiklis 42septies oli ette nähtud:
„Esimese astme kohtu aukohtunik (giudice onorario) on kohustatud mutatis mutandis järgima tavakohtunikele/-prokuröridele (magistrati ordinari) ette nähtud kohustusi. Aukohtunikule (giudice onorario) on ette nähtud ainult hüvitised ja muud õigused, mis on seaduses sõnaselgelt sätestatud konkreetse viitega auteenistussuhtele.“
14 Sama dekreedi artiklis 43bis oli sätestatud:
„Tavakohtunikud (giudici ordinari) ja aukohtunikud (giudici onorari) täidavad esimese astme kohtus õigusemõistmisega seotud ülesandeid, mida annab neile kohtu president, või kui kohus koosneb kolleegiumidest, siis president või muu kohtunik (magistrato), kes juhib kolleegiumi tööd.
Esimese astme kohtu aukohtunikud (giudici onorari) ei või viia läbi kohtuistungit, välja arvatud juhul, kui tavakohtunikud (giudici ordinari) ei saa oma ülesandeid täita või kui tavakohtunikke ei ole piisavalt.
Esimeses lõigus osutatud ülesannete andmisel lähtutakse kriteeriumist, et aukohtunik (giudici onorari):
a) ei menetle tsiviilasjades esialgse õiguskaitse taotluseid, välja arvatud põhimenetluses või omandiõigust puudutavates teatavat liiki hagimenetluses esitatud taotlused;
b) ei täida kriminaalasjades eeluurimiskohtuniku ja eelmenetluse kohtuniku ülesandeid ega toimeta muid menetlusi kui need, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 550.“
15 Kuninga dekreedi nr 12 artiklis 71 oli sätestatud:
„Auprokuröre (magistrati onorari) võib määrata aseprokuröridena (vice procuratori) ametisse üldkohtute juures olevatesse Vabariigi Prokuratuuridesse artiklis 72 nimetatud ülesannete ja muude ülesannete täitmiseks, mis on konkreetselt seadusega neile pandud.
Au-aseprokurörid (vice procuratori onorari) nimetatakse ametisse korra alusel, mis on ette nähtud esimese astme kohtute aukohtunike (giudici onorari) ametisse nimetamiseks. Nende suhtes kohaldatakse artikleid 42ter, 42quater, 42quinquies ja 42sexies.“
16 Selle dekreedi artiklis 72 oli ette nähtud:
„Menetlustes, kus kohus teeb otsuse ainuisikulises koosseisus, võivad tavakohtus Vabariigi prokuröri nimelise volituse alusel täita prokuratuuri ülesandeid:
a) kohtuistungil kohtuniku‑ või prokurörikandidaat (uditore giudiziario), pädeva teenistuse koosseisu nimetatud au-aseprokurör (vice procuratore onorario), vähemalt kaks aastat pensionil olnud teenistujad, kes eelneva viie aasta jooksul täitsid uurija (polizia giudiziaria) ülesandeid, või 15. mai 1997. aasta seadusandliku dekreedi nr 398, millega muudetakse kohtuniku‑ ja prokurörikandidaatide konkursi eeskirju ja õiguselukutse erialakoolide eeskirju vastavalt 15. mai 1997. aasta seaduse nr 127 artikli 17 lõigetele 113 ja 114 (decreto legislativo n. 398 – Modifica alla disciplina del concorso per uditore giudiziario e norme sulle scuole di specializzazione per le professioni legali, a norma dell’articolo 17, commi 113 e 114, della legge 15 maggio 1997, no 127; GURI nr 269, 18.11.1997), artiklis 16 osutatud õigusalase kõrgharidusega isikud (laureati in giurisprudenza), kes on kaheaastase õppega õiguselukutse erialakooli teisel kursusel;
b) kinnipidamist või vahi alla võtmist kinnitaval istungil need kohtuniku ‑ ja prokurörikandidaadid (uditori giudiziari), kes on läbinud vähemalt kuue kuu pikkuse katseaja, ja ainult kiirmenetluses kinnipidamise kinnitamiseks need au-aseprokurörid (vice procuratori onorari), kes on vähemalt kuus kuud olnud pädeva teenistuse koosseisus;
c) pädeva teenistuse koosseisu nimetatud au-aseprokurörid (vice procuratori onorari) kriminaalmenetluse seadustiku artikli 459 lõike 1 ja artikli 565 alusel kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsuse tegemise taotlemisel;
d) pädeva teenistuse koosseisu nimetatud au-aseprokurörid (vice procuratori onorari) kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 127 ette nähtud kinnisel nõupidamisel, kui punktist b ei tulene teisiti, täitemenetluses sama seadustiku artikli 655 lõikes 2 nimetatud menetlusse astumiseks ning menetlustes, milles vaidlustatakse prokuratuuri määrus tasu maksmise kohta ekspertidele, tehnilistele nõustajatele ja tõlkijatele 8. juuli 1980. aasta seaduse nr 319 kohtuasutuse taotlusel tehtud toimingute eest ekspertidele, tehnilistele nõustajatele, tõlkidele ja tõlkijatele makstavate tasude kohta (legge n. 319 – Compensi spettanti ai periti, ai consulenti tecnici, interpreti e traduttori per le operazioni eseguite a richiesta dell’autorità giudiziaria; GURI nr 192, 15.7.1980) artikli 11 tähenduses;
e) tsiviilkohtumenetluses kohtuniku ‑ ja prokurörikandidaadid (uditori giudiziari), pädeva teenistuse koosseisu nimetatud au-aseprokurörid (vice procuratori onorari) või punktis a osutatud õigusalase kõrgharidusega isikud (laureati in giurisprudenza).
Kriminaalasjades kohaldatakse ka kriteeriumi, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku artiklile 550 ei delegeerita prokuratuuri ülesandeid menetluste puhul, mis käsitlevad muid süütegusid kui need, mille kriminaalasja lahendatakse kiirmenetluses.“
17 13. juuli 2017. aasta seadusandliku dekreediga nr 116, mis käsitleb aukohtunike süsteemi struktuurset reformi ja muid rahukohtunike kohta käivaid sätteid ning üleminekukorda teenistuses olevate aukohtunike jaoks vastavalt 28. aprilli 2016. aasta seadusele nr 57 (decreto legislativo n. 116 – Riforma organica della magistratura onoraria e altre disposizioni sui giudici di pace, nonché disciplina transitoria relativa ai magistrati onorari in servizio, a norma della legge 28 aprile 2016, n. 57; GURI nr 177, 31.7.2017, lk 1; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 116“), tunnistas Itaalia seadusandja kehtetuks käesoleva kohtuotsuse punktides 8–16 esitatud kuninga dekreedi nr 12 sätted.
18 Seadusandliku dekreedi nr 116, mida on muudetud 30. detsembri 2021. aasta seadusega nr 234, mis puudutab 2022. aasta riigieelarvet ja mitmeaastast eelarvet aastatel 2022–2024 (legge n. 234 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2022 e bilancio pluriennale per il triennio 2022–2024; GURI nr 310, 31.12.2021, lk 1), artiklis 29 on ette nähtud:
„1. Käesoleva dekreedi jõustumiskuupäeval teenistuses oleva aukohtuniku/‑prokuröri (magistrato onorario) võib tema taotlusel uuesti ametisse kinnitada, kuni ta on saanud 70-aastaseks.
2. Käesoleva dekreedi jõustumise kuupäeval teenistuses oleval aukohtunikul/‑prokuröril (magistrato onorario), keda ei saa uuesti ametisse kinnitada kas sellepärast, et ta ei ole esitanud taotlust või et ta ei ole läbinud lõike 3 kohast atesteerimismenetlust, on – ilma et see piiraks keeldumisvõimalust – õigus hüvitisele, mille suurus on iga teenistusaasta eest, mille jooksul ta on olnud istungitega hõivatud vähemalt 80 päeva, 2500 eurot enne maksude kinnipidamist ja iga teenistusaasta eest, mille vältel ta on olnud istungitega hõivatud alla 80 päeva, 1500 eurot enne maksude kinnipidamist; igal juhul ühe inimese kohta kokku kuni 50 000 eurot enne maksude kinnipidamist. Varasema perioodi eest tasumisele kuuluva hüvitise arvutamisel võrdsustatakse üle 6-kuune teenistusperiood ühe aastaga. Hüvitise saamine toob kaasa loobumise igasugustest edasistest nõuetest seoses varasemate auteenistussuhetega.
3. Lõikes 1 nimetatud kinnitamiseks korraldab Consiglio superiore della magistratura (kõrgem kohtute nõukoda) oma otsusega kolm eraldi hindamismenetlust, mis toimuvad igal aastal kolmeaastasel ajavahemikul 2022–2024. Need puudutavad aukohtunikke/‑prokuröre (magistrati onorari), kellel on vastavalt käesoleva dekreedi jõustumise kuupäeval täitunud:
a) rohkem kui 16 teenistusaastat;
b) 12–16 teenistusaastat;
c) vähem kui 12 teenistusaastat.
[…]
5. Lõikes 3 nimetatud hindamismenetlustes osalemise taotlus toob kaasa loobumise igasugustest hilisematest mis tahes liiki nõuetest, mis on seotud varasema auteenistussuhtega, välja arvatud õigusest lõikes 2 nimetatud hüvitisele juhul, kui teda uuesti ametisse ei kinnitata.
[…]“.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
19 AV, BT, CV ja DW on Itaalia aukohtunikud või ‑prokurörid. Sellesse kohtunike ja prokuröride kategooriasse kuuluvad juristid, kes täidavad teoreetiliselt piiratud aja jooksul õigusemõistmisega seotud ülesandeid väljaspool oma põhilist tegevusala ja kes ei ole kohtunikkonna või prokuratuuri liikmed. Eelkõige täidavad põhikohtuasja kaebajad procuratore onorario aggiunto (au-aseprokurör) ja giudice onorario (aukohtunik) ülesandeid.
20 Kuna nad olid oma ülesandeid täitnud juba rohkem kui 16 aastat, esitasid nad 23. märtsil 2016 kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes on põhikohtuasjas esimese astme kohus, ja esitasid eelkõige nõude, et neid koheldaks tavakohtunike/‑prokuröridega majanduslikult ja õiguslikult võrdväärsetena.
21 Kuna see kohus jättis selle kaebuse 1. septembri 2021. aasta otsusega rahuldamata, esitasid põhikohtuasja kaebajad selle peale kassatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ühelt poolt, et tavakohtunikele/‑prokuröridele (magistrati ordinari) kohaldatavat korda ei saa aukohtunikele/‑prokuröridele (magistrati onorari) automaatselt üle kanda erinevuste tõttu, mis tulenevad kuningliku dekreedi nr 12 asjakohastest sätetest, millega reguleeritakse ametikohustusi, töötingimusi ning asjaomaste kohtunike ja prokuröride ning avaliku halduse vahelise suhte liiki.
23 Eelkõige eristub aukohtunike/‑prokuröride olukord tavakohtunike/‑prokuröride omast mitme olulise teguri, nimelt nende tööle võtmise viisi, nende õigusemõistmise mitteainuõigusliku ja ebapideva laadi, tegevuste ühitamatuse korra, töösuhte kestuse, õigusemõistmisega seotud tegevuse piiride, tasustamise ja sotsiaalkindlustuse skeemi ning nende ja avaliku halduse vahelise suhte olemuse poolest.
24 Teiselt poolt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et aukohtunikud/‑prokurörid teevad tegelikku ja tulemuslikku tööd, mis ei ole pelgalt kõrval- ega lisategevus ning mille eest nad saavad hüvitisi, mis kujutavad endast tasu, mistõttu kuuluvad nad Euroopa Kohtu praktika kohaselt mõiste „tähtajaline töötaja“ alla raamkokkuleppe klausli 2 lõike 1 tähenduses.
25 Sellega seoses kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena selles, kas põhikohtuasjas kõne all olevatele aukohtunikele/‑prokuröridele kohaldatav kord on liidu õigusega kooskõlas, kuna see kord jätab aukohtunikud/‑prokurörid ilma võimalusest kasutada õigust tasustatud puhkusele ja mis tahes vormis sotsiaalkaitsele.
26 Teisena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see kord on liidu õigusega kooskõlas, kuna erinevad riigisisesed õigusaktid, millega kehtestatakse erandid kuninga dekreedi nr 12 artiklist 42quinquies, võimaldasid aukohtunike/‑prokuröride töösuhet järjestikku uuendada ja seega nende töösuhte kestust pikendada. Eelkõige soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Itaalia seadusandja poolt nende kohtunike ja prokuröride töösuhete järjestikuste uuendamiste õigustamiseks esitatud põhjendust, nimelt vajadust oodata ära aukohtunike/‑prokuröride struktuurne reform ja tagada vahepeal õigusemõistmise järjepidevus, võib pidada objektiivseks aluseks raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti teada, kas on otstarbekas võtta arvesse huvitatud isikutele soodsaid kompenseerivaid tagajärgi, mis tulenevad kuninga dekreedi nr 12 artiklis 42quinquies ette nähtud reeglist tehtud eranditest, kuna tänu nendele eranditele pikendati aukohtunike/‑prokuröride teenistust peaaegu automaatselt.
27 Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei näe esimese astme kohtu aukohtunikele ja Vabariigi au-aseprokuröridele ette mitte mingit õigust saada hüvitist puhkuste perioodil, kui kohtutegevus on peatatud, ega õigust kohustuslikule sotsiaal- ja tervisekindlustusskeemile, mis hõlmab tööõnnetusi ja kutsehaiguseid?
2. Kas tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille alusel võib aukohtunike tähtajalist töösuhet – mis kvalifitseerub teenistussuhteks, mitte alluvuslikuks töösuhteks avalikus sektoris ning millele ette nähtud kord põhineb algsel ametisse nimetamise aktil, mida saab ainult üks kord pikendada – üleriigilise tasandi seaduste alusel korduvalt pikendada, kui puuduvad tõhusad ja hoiatavad sanktsioonid ning võimalus muuta kõnealused suhted tähtajatuteks töölepinguteks avalikus teenistuses, niisuguses faktilises olukorras, millel võib olla olnud adressaatide õiguslikus sfääris soodne hüvitav toime, kuna nende teenistust on sisuliselt automaatselt järgmiseks ajavahemikuks pikendatud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Vastuvõetavus
28 Itaalia valitsuse arvates on eelotsuse küsimused vastuvõetamatud.
29 Mis puudutab esimest küsimust, siis rõhutab see valitsus, et Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib eelotsusetaotluses, et seadusandliku dekreedi nr 116 jõustumisega kaotati tavakohtunike/‑prokuröride ning aukohtunike/‑prokuröride erinev kohtlemine seoses õigusega tasustatud puhkusele ja õigusega kohustuslikule sotsiaal- ja tervisekindlustusskeemile, mis hõlmab tööõnnetusi ja kutsehaiguseid, ning et selle seadusandliku dekreedi analoogia alusel kohaldamise tingimused põhikohtuasjas vaidluse all olevatele suhetele võivad olla täidetud.
30 Niisiis oleks see kohus pidanud enne Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamist põhjalikumalt analüüsima võimalust kohaldada põhikohtuasjas analoogia alusel seadusandlikku dekreeti nr 116. Nimelt ei võimalda pelk viide sellele võimalikule kohaldatavusele mõista seost, mis nimetatud kohtu arvates esineb viidatud liidu õigusnormide ja asjakohaste Itaalia õigusnormide vahel.
31 Teise küsimuse kohta leiab Itaalia valitsus, et enne Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse esitamist oleks eelotsusetaotluse esitanud kohus pidanud arvesse võtma aukohtunike/‑prokuröride töösuhte stabiliseerimist, mis tuleneb seadusandliku dekreedi nr 116 artikli 29 muudatusest. See stabiliseerimine viib aukohtunikke/‑prokuröre käsitlevad Itaalia õigusnormid kooskõlla raamkokkuleppe klauslitega 4 ja 5, mis muudab teise küsimuse hüpoteetiliseks.
32 Sellega seoses olgu märgitud, et üksnes asja menetleval ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul on õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka nende küsimuste asjakohasust, mis ta Euroopa Kohtule esitab ja mille asjakohasust eeldatakse. Seega, kui esitatud küsimus puudutab liidu õigusnormi tõlgendamist või kehtivust, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama, välja arvatud juhul, kui on ilmne, et taotletud tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud nimetatud küsimusele tarviliku vastuse andmiseks (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus AxFina Hungary, C‑705/21, EU:C:2023:352, punkt 27).
33 Lisaks on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, ainult liikmesriigi kohus pädev tõlgendama ja kohaldama liikmesriigi õigusnorme, samas kui Euroopa Kohus on pädev otsustama üksnes liidu õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle, lähtudes faktilistest asjaoludest, mille liikmesriigi kohus on talle esitanud (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus AxFina Hungary, C‑705/21, EU:C:2023:352, punkt 28).
34 Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgelt kirjeldanud eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti vaidluse raames, mis ei näi hüpoteetiline ega fiktiivne. Lisaks märkis ta sõnaselgelt, et seadusandlik dekreet nr 116 ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.
35 Lisaks sellele ei ole vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 mainitud kohtupraktikale Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on esitanud faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud eelotsuse küsimustele tarviliku vastuse andmiseks, oleks pidanud enne Euroopa Kohtule käesoleva eelotsusetaotluse esitamist põhjalikumalt analüüsima riigisisest õigusraamistikku, mille ta on omal vastutusel kindlaks määranud.
36 Järelikult on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.
Sisulised küsimused
Esimene küsimus
37 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erinevalt sellest, mis on ette nähtud tavakohtunikele/‑prokuröridele, jätavad aukohtunikud/‑prokurörid täielikult ilma õigusest saada hüvitist puhkuste perioodil, mil kohtutegevus on peatatud, ning õigusest kohustuslikule sotsiaalkaitse- ja kindlustusskeemile, mis hõlmab tööõnnetusi ja kutsehaiguseid.
38 Tuleb märkida, et raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1 keelab kohelda tähtajalise töölepinguga töötajaid töötingimuste osas vähem soodsalt kui sarnaseid tähtajatu töölepinguga töötajaid üksnes seetõttu, et neil on tähtajaline tööleping, välja arvatud juhtudel, kui erinevaks kohtlemiseks on objektiivsed põhjused (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 32).
39 Esimesena tuleb märkida, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1 kasutatud mõistet „tähtajaline töötaja“ tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab piiratud ajaks ametisse nimetatud rahukohtunikku, kes oma ülesannete täitmisel teeb tegelikku ja tulemuslikku tööd, mis ei ole puhtalt kõrval- ega lisategevus ning mille eest ta saab hüvitisi, mis kujutavad endast tasu (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 30).
40 Kuna eelotsusetaotlusest nähtub, et rahukohtunikud on Itaalia kohtusüsteemi kuuluvad aukohtunikud, siis on see kohtupraktika kohaldatav ka põhikohtuasjas kõne all olevatele aukohtunikele/‑prokuröridele. Viimased võivad seega põhimõtteliselt kuuluda raamkokkuleppe klausli 2 punktis 1 kasutatud mõiste „tähtajaline töötaja“ alla, tingimusel et nad teevad tegelikku ja tulemuslikku tööd, mis ei ole puhtalt kõrval- või lisategevus ning mille eest nad saavad hüvitisi, mis kujutavad endast tasu – seda asjaolu peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
41 Teisena, mis puudutab mõistet „töötingimused“ raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et need hõlmavad töötasu ja töösuhtest sõltuvate pensionide tingimusi, kuid ei hõlma riiklikust sotsiaalkindlustusskeemist tulenevaid pensionitingimusi. Euroopa Kohus on lisaks otsustanud, et määrav kriteerium selle kindlakstegemiseks, kas meede on selle mõistega hõlmatud, on just töötamise kriteerium, see tähendab töösuhe töötaja ja tema tööandja vahel (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vega González, C‑158/16, EU:C:2017:1014, punkt 30, ja 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 36).
42 Järelikult võib tööõnnetusi ja kutsehaiguseid hõlmav kohustuslik sotsiaalkaitse- ja kindlustusskeem, nagu see, mis on tavakohtunikel/‑prokuröridel, kui see on seotud nende kohtunike töösuhtega, kuuluda mõiste „töötingimus“ alla raamkokkuleppe klausli 4 tähenduses, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
43 Lisaks, mis puudutab puhkuste ajal kohtutegevuse peatamise korral hüvitise maksmist, nagu see, millele on õigus tavakohtunikel/‑prokuröridel, siis tuleb märkida, et raamkokkuleppe klauslis 4 nimetatud „töötingimused“ hõlmavad õigust tasustatud põhipuhkusele (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 38).
44 Kolmandana olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi nõuab diskrimineerimiskeelu põhimõte, mille spetsiifiline väljendus on raamkokkuleppe klausli 4 punkt 1, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 141).
45 Hindamaks, kas huvitatud isikud teevad sama või samalaadset tööd raamkokkuleppe tähenduses, tuleb vastavalt raamkokkuleppe klausli 3 punktile 2 ja klausli 4 punktile 1 välja selgitada, kas kõiki tegureid, nagu töö iseloomu ning väljaõppe- ja töötingimusi, arvesse võttes võib neid isikuid pidada sarnases olukorras olevaiks (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 143).
46 Käesoleval juhul toob eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt välja rea erinevusi asjaomastele kohtunikele ja prokuröridele kohaldatavate õiguslike ja majanduslike regulatsioonide vahel ning rõhutab eelkõige aukohtunike/‑prokuröride ametisse nimetamise korda, nende töösuhte teoreetiliselt ajutist kestust, nende kohtuasjade liiki, mida nendel kohtunikel ja prokuröridel on õigus menetleda, ning nende konkreetset tasu.
47 Teiselt poolt nähtub eelotsusetaotlusest, et aukohtunikel ja tavakohtunikel on samad kohustused ja vastutus ning neile kohaldatakse samu kontrolle. Lisaks ei ole vaidlust selles, et aukohtunikud tegelevad õigusemõistmisega.
48 Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid hindama, teha kindlaks, kas niisugused aukohtunikud nagu põhikohtuasja kaebajad on tavakohtunikega sarnases olukorras (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Sellega seoses tuleb märkida, et tavakohtunike ja aukohtunike erinev kohtlemine, millele põhikohtuasja kaebajad tuginevad, seisneb asjaolus, et võrreldes tavakohtunikega, kes täidavad aukohtunikega samaväärseid ülesandeid, jäävad viimased ilma nii igasugustest hüvitistest puhkuste ajal, mil kohtutegevus on peatatud, kui ka õigusest kohustuslikule sotsiaalkaitse- ja kindlustusskeemile.
50 Kui on tuvastatud, et niisugused aukohtunikud nagu põhikohtuasja kaebajad on tavakohtunikega sarnases olukorras, tuleb kontrollida, kas on objektiivseid põhjuseid, mis niisugust erinevat kohtlemist õigustavad.
51 Sellega seoses tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tuvastatud ebavõrdne kohtlemine olema põhjendatud täpsete ja konkreetsete asjaoludega, mis iseloomustavad asjasse puutuvat töötingimust konkreetses olukorras, millega seoses see esineb, ning objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, et kontrollida, kas ebavõrdne kohtlemine on tingitud tegelikust vajadusest ning on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selleks vajalik. Nimetatud asjaolud saavad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks tähtajalised lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest tunnustest, või kui see on asjakohane, siis liikmesriigi sotsiaalpoliitika mõne legitiimse eesmärgi taotlemisest (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Euroopa Kohtu praktikast tuleneb esiteks, et Itaalia seadusandja taotletavaid eesmärke, mis seisnevad aukohtuniku ja tavakohtuniku ameti erinevuste kajastamises, võib pidada „objektiivseks aluseks“ raamkokkuleppe klausli 4 punkti 1 ja/või punkti 4 tähenduses, kui need vastavad tegelikule vajadusele, on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja selleks vajalikud. Teiseks on Euroopa Kohus tunnistanud, et aukohtunike ja tavakohtunike erinevad töölevõtmise menetlused ja eelkõige eriline tähtsus, mida riigisiseses õiguskorras ja konkreetselt Itaalia põhiseaduse artikli 106 esimeses lõigus omistatakse spetsiaalselt tavakohtunike töölevõtmiseks mõeldud konkursile, näivad osutavat nende ülesannete erilisusele, mille täitmise eest vastutavad tavakohtunikud, ja nende ülesannete täitmiseks nõutava kvalifikatsiooni erinevale tasemele (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punktid 45 ja 46).
53 Neil asjaoludel, kui on olemas esialgne konkurss, mis on spetsiaalselt mõeldud tavakohtunike töölevõtmiseks ja mida aukohtunike ametisse nimetamisel ei kasutata, võimaldab see välistada, et aukohtunikel on kõik tavakohtunike õigused (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 47).
54 Kuigi teatavat erinevat kohtlemist võib õigustada nõutavate kvalifikatsioonide erinevusega ja tavakohtunike täidetavate ülesannete laadiga, ei saa raamkokkuleppe klausli 4 alusel olla lubatud see, et aukohtunikud jäetakse täielikult ilma õigusest tasustatud puhkusele ning mis tahes vormis sotsiaalkaitsest ja -kindlustusest (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 53).
55 Mis täpsemalt puudutab õigust puhkusele, siis tuleb märkida, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 kohaselt „võtavad [liikmesriigid] vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele“.
56 Lõpuks tuleneb direktiivi 2003/88 sõnastusest ja Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi liikmesriigid võivad kindlaks määrata tasustatud põhipuhkuse saamise õiguse kasutamise ja rakendamise tingimused, ei tohi nad siiski kehtestada selle otseselt direktiivist tuleneva õiguse tekkimise suhtes mingisuguseid tingimusi (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 50 ning seal viidatud kohtupraktika).
57 Lisaks tuleb märkida, et raamkokkuleppe klausli 4 punkti 2 kohaselt kohaldatakse pro rata temporis’e põhimõtet, kui see on asjakohane.
58 Neil asjaoludel ei tundu, et käesoleva kohtuotsuse punktis 49 viidatud erinev kohtlemine vastaks tegelikule vajadusele, oleks taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ja selleks vajalik, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.
59 Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja raamkokkuleppe klauslit 4 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erinevalt sellest, mis on ette nähtud tavakohtunikele/‑prokuröridele, jätavad sarnases olukorras olevad aukohtunikud/‑prokurörid täielikult ilma õigusest saada hüvitist puhkuste perioodil, mil kohtutegevus on peatatud, ning õigusest kohustuslikule sotsiaalkaitse- ja kindlustusskeemile, mis hõlmab tööõnnetusi ja kutsehaiguseid.
Teine küsimus
60 Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raamkokkuleppe klauslit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib aukohtunike/‑prokuröride töösuhet järjestikku pikendada, ilma et nende pikendamiste kuritarvitamise piiramiseks oleks ette nähtud tõhusaid ja hoiatavaid sanktsioone või nende kohtunike ja prokuröride töösuhte muutmist tähtajatuks töösuhteks.
61 Raamkokkuleppe klausli 5 punkt 1 paneb järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamise vältimiseks liikmesriikidele kohustuse kehtestada tõhusalt ja siduvalt vähemalt üks selles loetletud meetmetest, juhul kui riigi õiguses puuduvad samaväärsed juriidilised meetmed. Selle klausli punkti 1 alapunktides a–c loetletud meetmed, mida on kolm, puudutavad vastavalt objektiivseid aluseid, mis õigustaksid niisuguste töölepingute või töösuhete uuendamist, järjestikuste töölepingute või -suhete maksimaalset kogukestust ning uuendamiste arvu (26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 74).
62 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kuigi liikmesriikidel on kuritarvitamise vältimise meetmete osas kaalutlusruum, ei või nad siiski kahtluse alla seada raamkokkuleppe eesmärki või soovitavat toimet (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑236/20, EU:C:2022:263, punkt 58).
63 Täpsemalt tuleb raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 punktis a toodud mõistet „objektiivne alus“ tõlgendada nii, et sellega on silmas peetud täpseid ja konkreetseid asjaolusid, mis iseloomustavad kindlaksmääratud tegevust ning mis sellest lähtuvalt õigustavad järjestikuste tähtajaliste töölepingute kasutamist selles konkreetses olukorras. Sellised asjaolud võivad tuleneda eelkõige tööülesannete eripärast, mille täitmiseks asjaomased lepingud on sõlmitud, ning nimetatud tööülesannete olemuslikest tunnustest või – kui see on asjakohane – liikmesriigi sotsiaalpoliitika õiguspärase eesmärgi taotlemisest (26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 87).
64 Selles kontekstis ei ole tähtajaliste töölepingute või -suhete pikendamine selliste vajaduste rahuldamiseks, mis ei ole tegelikult mitte ajutised, vaid vastupidi pidevad ja kestvad, õigustatud raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses. Nimelt on tähtajaliste töölepingute või -suhete selline kasutamine otseselt vastuolus eeldusega, millele tugineb raamkokkulepe ja mille kohaselt on tähtajatud töölepingud töösuhete üldine vorm, isegi kui tähtajalised töölepingud on tüüpilised teatavate sektorite või kutse- ja tegevusalade puhul (26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 100 ning seal viidatud kohtupraktika).
65 Raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a järgimine nõuab seega, et kontrollitaks konkreetselt, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete pikendamise eesmärk on rahuldada ajutisi vajadusi ning et riigisisest sätet ei kasutata tegelikult selleks, et rahuldada tööandja püsivat ja kestvat vajadust töötajate järele (vt selle kohta 26. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mascolo jt, C‑22/13, C‑61/13–C‑63/13 ja C‑418/13, EU:C:2014:2401, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Itaalia õigusnormidega kehtestatud erandid kuninga dekreedi nr 12 artiklis 42quinquies sätestatud reeglist, mille kohaselt nimetatakse aukohtunik ametisse kolmeks aastaks ja seda töösuhet saab pikendada vaid üks kord, on võimaldanud põhikohtuasja kaebajate töösuhet mitu korda pikendada. Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, et need õigusnormid oleksid näinud ette „samaväärsed juriidilised meetmed“ raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 tähenduses, et vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute või töösuhete kasutamise kuritarvitamist, või võimaluse muuta niisuguste aukohtunike/‑prokuröride nagu põhikohtuasja kaebajate töösuhe tähtajatuks töösuhteks.
67 Itaalia valitsuse sõnul kehtestati need erandid kui „objektiivsed alused“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, et õigustada aukohtunike töösuhete pikendamist. Nimelt, oodates aukohtunike/‑prokuröride struktuurset reformi, mis toimus alles 2021. aastal, olid need pikendamised vajalikud, et tagada õigusemõistmise järjepidevus.
68 Sellega seoses tuleb märkida, et õigusemõistmise järjepidevus võib tõepoolest kujutada endast õiguspärast eesmärki, mida Itaalia Vabariik võib taotleda ja mis õigustab aukohtunike/‑prokuröride teatavate töösuhete pikendamist.
69 Siiski tuleb arvestada, et alates 1995. aastast tööle asunud põhikohtuasja kaebajate töösuhet on korduvalt pikendatud ning alles 2021. aastal seadusandliku dekreedi nr 116 läbivaatamise tulemusel kehtestas Itaalia seadusandja mehhanismi, mis võimaldab aukohtunike/‑prokuröride töösuhet stabiliseerida.
70 Neil asjaoludel näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontroll seda kinnitab –, et põhikohtuasja kaebajate töösuhte pikendamiste arvu arvestades näib neid pikendamisi olevat kasutatud mitte ajutiste vajaduste katmiseks, näiteks kohtuvaidluste hulga ootamatu ja ettenägematu suurenemise tõttu, vaid selleks, et rahuldada Itaalia kohtusüsteemi püsivaid ja kestvaid vajadusi.
71 Lisaks tuleb meeles pidada, et kui puuduvad igasugused sanktsioonid, mis aitaksid ennetada ja vajaduse korral karistada järjestikuste tähtajaliste töölepingute või -suhete kasutamise kuritarvitamise eest, siis 7. aprilli 2022. aasta otsuses Ministero della Giustizia jt (Itaalia rahukohtunike staatus) (C‑236/20, EU:C:2022:263), mis käsitleb aukohtunikele kohaldatavaid õigusnorme, mis küll erinevad kuninga dekreedis nr 12 ette nähtud regulatsioonist, leidis Euroopa Kohus, et raamkokkuleppe klausli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib tähtajalist töösuhet järjestikku pikendada kõige rohkem kolm korda, iga kord neljaks aastaks, nii et töösuhte kogukestus ei ületaks 16 aastat, ja mis ei näe ette tõhusaid ja hoiatavaid sanktsioone töösuhete kuritarvitusliku pikendamise eest.
72 Järelikult, kui põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamisel – mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne – ei ilmne vastupidist, tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid ei ole põhjendatud „objektiivse alusega“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, mis võimaldaks vältida järjestikuste tähtajaliste töösuhete kasutamise kuritarvitamist.
73 Sellega seoses ei ole asjakohane argument, mille kohaselt on põhikohtuasjas kõne all olevate aukohtunike/‑prokuröride töösuhete pikendamisel väidetavalt positiivne mõju, kuna niisugune mõju ei kujuta endast asjaolu, mida saab kvalifitseerida „objektiivseks aluseks“ raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktikas.
74 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et raamkokkuleppe klausli 5 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib aukohtunike/‑prokuröride töösuhet järjestikku pikendada, ilma et nende pikendamiste kuritarvitamise piiramiseks oleks ette nähtud tõhusaid ja hoiatavaid sanktsioone või nende kohtunike ja prokuröride töösuhte muutmist tähtajatuks töösuhteks.
Kohtukulud
75 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artiklit 7 ning 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta – mis on lisatud nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta – klauslit 4
tuleb tõlgendada nii, et
nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis erinevalt sellest, mis on ette nähtud tavakohtunikele/‑prokuröridele, jätavad sarnases olukorras olevad aukohtunikud/‑prokurörid täielikult ilma õigusest saada hüvitist puhkuste perioodil, mil kohtutegevus on peatatud, ning õigusest kohustuslikule sotsiaalkaitse- ja kindlustusskeemile, mis hõlmab tööõnnetusi ja kutsehaiguseid.
2. 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta, mis on lisatud direktiivile 1999/70, klausli 5 punkti 1
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib aukohtunike/‑prokuröride töösuhet järjestikku pikendada, ilma et nende pikendamiste kuritarvitamise piiramiseks oleks ette nähtud tõhusaid ja hoiatavaid sanktsioone või nende kohtunike ja prokuröride töösuhte muutmist tähtajatuks töösuhteks.
Allkirjad